Perhaps interesting

DP8749 Fiscal Policy as a Stabilization Tool
URL: http://www.cepr.org/pubs/new-dps/dplist.asp?dpno=8749.asp

Author(s): Antonio Fatás, Ilian Mihov
Date of Publication: January 2012

Programme Area(s): IM

Keyword(s): Business Cycles, Fiscal Policy, Stabilization

Abstract: We analyze empirically the cyclical behavior of fiscal policy among a group of 23 OECD countries. We introduce a framework to capture fiscal policy stance in a way that brings together automatic stabilizers and discretionary fiscal policy. We show that, for most countries, automatic changes in the budget balance play a stronger role in stabilizing output than discretionary fiscal policy. When compared across countries, changes in fiscal policy stance are predominantly linked to differences in government size. Tax revenues are close to being proportional to GDP and, combined with a relatively stable government spending, this leads to a countercyclical budget balance, which in turn helps stabilize aggregate demand. Furthermore, countries with less responsive automatic stabilizers, like the United States, tend to use countercyclical discretionary fiscal policy more aggressively. For all countries discretionary policy has become more aggressive in recent decades.

CEPR Discussion Paper Abstracts

www.cepr.org

DP8749 Fiscal Policy as a Stabilization Tool Author(s): Antonio Fat�s , Ilian Mihov Publication Date: January 2012 …

Jaja

Tühmilt jätkusuutmatuse nõlvalt alla: Andres Herkel: pikalt eiratud rahaline vastutus (PM 06.01.2012 12:51)

 

„… Lisaks on Euroopa Liit riikide vastuvõtukõlbulikkust hinnanud rahandust puudutavate Maastrichti kriteeriumide alusel. Need on seni seadnud liituvatele riikide oluliselt kõrgemaid nõudmisi kui liikmesriikidele. Kui meie jaoks oli see vastuolu juba liitumisperioodil nähtav ja häirivgi, siis nüüd annab see seoses liikmesriikide olematu fiskaalvastutusega märksa laiemat kõneainet. …“

Taevane arm:

a)     nt euroala liikmesriikidele on inflatsioonikriteerium olnud „kahe protsendi läheduses“ mis on olnud üldiselt oluliselt rangem Maasatricht’i vastavast kriteeriumist liituvatele riikidele. Tõsi et liitumisel nõuti Maastrichti kriteeriumide aastast enam vähem ranget täitmist (nt Eestil jäi liitumisel täitmata hindade stabiilsuse pehme kriteerium) – kuid liikmesriikidele seati pehmemalt ülesandeks näitude kolmeaasta keskmise kriteeriumide tasemel hoidmine

b)    millest aga autor poliitosavalt mööda vaatab on see et Eesti rahaline vastutus nt inflatsioonikriteeriumi osas on täiesti olematu (nt mullu rikuti seda ligemale 3 pp võrra millega vähendati nii kodumaise majanduse konkurentsivõimet kui ka vähendati rahvuslike finantsvarade ostujõudu ligemale poole miljardi euro ulatuses

c)     veelgi poliitosavamalt pistab autor pea liiva alla poliitvastutuse küsimustes et mullu nt kanditi Eestist välja vähemasti kolme miljardi euro ulatuses nt ainuüksi „muude investeeringute“ nimetuse varjus (sh ilmselt suures osas maksustamata kasumeid – seega jättes osa nende kasumite kokkukraapimisega seotud kulutusi eesti maksumaksja kraesse) jne.

Moraal: autor küll hägusloogiliselt poliitpropagandistlikult dotseerib finantsvastutuse tõstmise vajadusest kuid poliitmugavuseks ei maini ühtegi reformi mida oleks teadmuspõhiselt vaja viivitamatult finantsmehhanismide kvaliteedi tõstmiseks Eestis teha. Makroökonoomiliselt kahetsusväärselt autor ei näi tühmilt märkavat laiemat makropilti seoses kapitalide ja tööjõu väljavoolu ohu tõttu (jooksvalt oluliselt tingitud mitmetest mõttetutest fiskaalkärbetest ja nn sisemisest devalveerimisest) mistõttu Eesti makrojätkusuutlikkus (kodumaine majanduspotentsiaal) näib järjest vähenevat ning praegu kolgastumine Põhjala kontekstis süvenevat – seega meie finantsvastuse tõstmise haare näib järjest vähenevat (Brüsselile üleminevat) – liiatigi on juba nt EPst nt meie mõned inflatsiooni eest vastutajad juba laias maailmas ning ka „meie“ äripankade mõningatel juhttegelaste olevat kuuldavasti vastutuskoondamise puhuks väljamaal kohad välja vaadatud.