Ülo Ennuste Economics

papers and articles in wordpress

19. II 09

Ühe sõnavõtu eessõna

 

Ühel kõnekoosolekul, mullu, volinik  Siim Kallas märkis, et taolised koosolekud üldiselt on päädinud meil väga „huvitavate” ettepanekutega, et  nt mõned aastad tagasi olla jõutud ettepanekuni moodustada Eestist taoline globaalne finantskeskus nagu olla Islandil.

Voliniku  vuntside alla ilmus mõnus muje, millest oli segelt lugeda: mina juba finantsriskide värke tunnen, sellest ettepanekust oleks tulnud kordades suurem rahvuslik katastroof „Estonia” omast.

 

Kallas oli muidugi diplomaatiliselt kohustatud seda rahvuslikult oluliste riskide probleemi avalikult mitte edasi arendama, kuid, meie teadlaskond on  momendil moraalselt kohustatud teaduspõhiselt postuleerima vähemalt järmist:

 

Eesti rahvuslik-avalik informatsioonisüsteem on ilmselt ebaadekvaatselt vaegteaduslik: aegunult determinatiivne, lünklik, ebakvaliteetne, ja seda  momendil eriti riskide teadvustamisel, seda nii sotsiaalia kui tehnika alal.

Seejuures avalikku informeerimise mehhanismid on valdavalt ebaratsionaalsed: domineerivalt erapooliklikud partokraatlik-kommertslikud.

 

Sellest tulenevalt järjest suureneb tõenäosus, et rahvuslikult olulisi otsustusi tehakse üha enam piiratud ratsionaalsusega, riske piisavalt arvestamata, äpardunult ning tõenäoselt rahvuslikku arengut pärssivalt.

 

Tõendavaid näiteid tuleb iga päevaga juba talumatult kaskaadidena juurde:

 

Peaminister 18. II PM arvamuses vihjab, et nagu mingit prognostilist kompetentsi üldse ei eksisteerigi: asjakohaseid teadmisi selles vallas „kellelgi ei ole”.

 

Eesti Koostöö Kogu 17. II avaldas memorandumi milles kriisi tingimustes soovitab kärpida sotsiaaltoetusi, seega sotsiaalteaduspõhise hinnangu järgi sotsiaalseid riske arvestamata,  otseselt suurendades ähvardavate katastroofiliste sotsiaalsete massirahutuste tõenäosust. Ilmselt seejuures „unustades” meie rahvusliku idiosünkraatilise ohtliku etnilise lõhestatuse riski.

 Muide, isegi IMF ja WB on väljastanud hoiatused, et eeskätt sotsiaalriske jätta mitte arvestamata, juhul kui on ikka poliitilist tahtmist kriisispiraalidest välja pääseda.

 

Eelmisel nädalal otsusteoreetiliselt üks õudsemaid seiku oli nelja mehe/teadlase kaasamine  poliitiliselt eelfikseeritud riigieelarve kärpepaketi arutellu, diktaatorlikult: anti vähe aega kümneid tuhandeid numbreid sisaldava materjali kohta, seejuures anti analüüsiks ainult üks sotsiaasest süsteemist isoleeritud elementaarpakett, milles puudusid isegi kõige kriteriaalsemad sotsiaalsed seostused  nt töötusega, hõivega jne, rääkimata komplekssematest alternatiividest, rääkimata komplementaarsete fiskaalse ekspansiooni strateegiate vaagimise võimalustest jne.

Sõnaga, teadlastel võeti võimalus olla teadlased: teha analüüse kõige rangemate meetoditega ning kõige rangemalt tõestatud printsiipide alusel, võimalikke riske ning vigu arvestades.

Juba praegu valla puhkenud talitsematu hõive kahanemine tõendab, et poliitiliselt valitud elementaarse fiskaalse kärpe strateegia on rahvusliku jätkusuutlikkuse mõttes äärmiselt riskantne, eriti teades, et teoreetiliselt ei ole tõenäoselt peatsest kasumiaksude taastamisest ehk fiskaalsest ekspansioonist nagunii pääsu.

 

 

Juhuslikus eravestluses äsja ühe meie väga sümpaatse kõrge finantsametnikuga, eriti kõrge kompetentsega, vihjamisi pillasin jutu sisse:

 

„Eestil on ju kaelas tohutu välisvõla koorem”

Külma hingust hakkas levima

„Kindlasti ei ole midagi taolist” tuli automaatselt, ilmselt teadmuslikult kivistunult rutiinselt vastu – „ainult 60% SKTst”

„Üle 120%” jäin enda juurde kindlaks

„See ei vasata tõele” kõlas väga resoluutselt vastu.

 

Et mängus oli 100 miljardit siis lõin lahti EP ühe tabeli, selgus et Eesti kogu väisvõlg oli ligemale 300 miljardit juba mullu kolmandas kvartalis, ja et oodatav SKT näib tänavu tulevat meil 230~240 vahele, siis 120% pidas paika.

Seega ligemale kaks väiksemat keskklassi sõiduautot iga hõivatu kohta. Muide, ka selle võla struktuur on rahvuslikult äärmiselt riskantne – suures osas üksikisikute kanda oma ulualuse pandiga,ilma mitte mingi ühise solidaarse riskijaotuseta.

 

Kui ma sellellele liasriskile vihjasin, partner sai momentaalselt aru milline rahvuslik liigrisk on lisaks kaela võetud sellise laenustruktuuriga, kuid tema positsioon ei võimaldanud ilmselt enam midagi vastata.

 

Muide, riskide adekvaatne arvestamine, moodne indeterminatiivne käsitlus, seaks paljudki rutiinsed arutelud pea-pealt jalgadele: nt olid meil  ilmselt tohutud ebaratsionaalsed riskid, seotud eeskätt tehniliste riskidega, rahvuslikult kaela võetud plahvatusohtlike transiidieshelonide buumiga nt läbi Tallinna ja Nõmme. Kahjuks tehnikateadlaste auoriteetseid ninnanguid selles küsimuses piisavalt avalikku teadmusruumi vist ei jõudnud, lootkem et en tuumajaama asjus jõuab, et ei jääks poulistide pärusmaaks.

 

Pätsi Valitsuse strateegiad kriitilistel okupatsioonieelsetel aegadel näivad stohhastiliste mänguteoreetiliste narratiivsete mudelite valgusel suure tõenäsusega ratsionaalsetena, lähtudes iformatsioonist, mis tollal võis olemas olla ja mis tänaseks reaalselt teostunud.

 

Erialaselt on tänaseks üldarvamus, et oluliselt on meie suhteliselt raskem majandussurutis tingitud nii inflatsiooniriski, liialt lameda ning kasumimaksudeta maksusüsteemiriski ning ka valimiskampaaniates ülemääraselt moonutatud infosüsteemiriski puudulikus arvestamises.

Juba on näha, et ei arvestata riskiga, et deflatsioon võib osutuda sama laastavaks kui inflatsioon.

 

Kas ei ole viimane aeg meil tõele näkku vaadata, et kas momendil meie rahvuslikult  mitmedki hädad oluliselt ei tulenegi äkki rahvuslik-avaliku teadmusstruktuuri moonutatusest, selle vähesest tõesusest, liialt kindlatest uskumusest müütidesse, dogmadesse (nagu kasumimaksustamatus oleks alati kasulik), usust nt rahvuliku Nokia päästvasse messiaslikku imepärasesse saabumisse, ilma tehnikatealastelt pärimata, et kuivõrd suure või väikse tõenäsusega selliseid tehnilisi läbimurdeid võiks arvestada? Euro  saabumisse tohutus fidutsiaarses suhtumises keskpanga poolt (vt nt Sõrg TTUWP2005, vaikib maha inflatsioonikrteeriumi täitmise riski) jne.

 

Kas ei oleks eeskätt ülikoolide moraalne kohustus erapooletult avalikku teadmusruumi uskumuste ja müütide kammitsatest vabastada ja nii vabastada avalikkus ka asendusprobleemide küüsist. Ka selleks kõigeks vajalikke mehhanisme disainida, sh avaliku teadustuse monitooringute koodekseid, koos asjakohaste stiimulitega. Muide,taoliste probleemidega maadeldakse mujalgi.

 

Kas on ikka mõttekas meie õpetlastel nt jätta ärikate hoolde rahva  koorimise nt usa pastori importimisega meie teadmusruumi, kas on ikka õige pealt vaadates lasta asendada värskes rahvuslikus võrguteavikus mäksõna „gatoopia” „Aganbegjan’iga”, vist ainult sellepärast, et esimene polemiseerib ideaalse kapitalismi mudeli üle, kuid teine võimaldab teavikut pöörata suunas, küll vägivaldselt, kohe esimest köitest peale IME tähtsustamise poole?  

 

 

Advertisements

February 18, 2009 - Posted by | Uncategorized

No comments yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: