Ülo Ennuste Economics

papers and articles in wordpress

 

OECD rapordid läbi moodsa poliitökonoomia prisma

 21.IV 09

Nimetet „rikaste riikide klubi” on isegi natuke rikkam EL-ist, eks sinna kuuluvad ka Ameerika ja Jaapan jne. Seda eeskätt  makrotulude arvestuses elaniku kohta, nii et kui Eesti sinna üle uksepaku pääseb, siis oleme veelgi kindlamalt viimaste hulgas kui EL-is.

 

Erinevalt majandusliidust, kus liikmesriike tõmmatakse vahel ka koostöö koordineerimise huvides liistu peale, on klubi eesmärgiks eeskätt liikmete tähtsustamine stiilis:  me oleme siin kõik toredad juhtivad tootmispoisid; raportites mingit kibedat pilli oligarhidele, plutokraatidele, partoktaatidele jne ei tohi olla, kui siis ainult diplomaatiliselt läbi lillede.

 

Nt ettekandes „Estonia” veebruar 2009 ei tehta suurt numbrit meie traagilisest tööhõive kängumisest, teiste sõnadega tootmise potentsiaali langusest,  mis vajub majandusele tõkkena kaela kriisjärgsetel tõusukatsetel.

 

Klubile omaselt ei anta otseselt klubiriikide majanduspoliitiliste poliitikate valikute mõttekuse hinnanguid, seda ei retrospektiivselt ega eriti mitte prospektiivselt. Nt ainult vihjamisi räägitakse nagu oleks kasumite nullmaksustamine ja õhuke riik Eestile tänaseks nuripoliitikad jne.

 

Muide Euroliit siiski, erinevalt, annab välja ka liikmesriikidele prognoose, seda küll väga delikaatselt märkusega, et praeguse majanduspoliitika jätkumisel,  ja ka riikide finantsolude statistikaid (analoogiliselt IMF-iga), ning mõningaid majanduslike ebavõrdsuse jne delikaatseid statistikaid.

 

Nagu Eurostat nii ka OECD statistika annab oma riikide võrdluse kohta võimalikult pehmendaval moel andmeid. Nt eeskätt nn imaginaarsetes „ostujõu pariteedi hindades” (teoreetiliselt on tegemist lokaal- deflaatoritega), mis oluliselt leevendavad liikmesriikide majandustasemete räigeid erinevusi – Eesti majandusaktiivsuse tase tõuseb niimoodi oma poolteist korda, vähemasti. Selge, et taolised arvestuslikud hinnad on väga ligikaudsed ja seega OECD poolt oma näitude esitamine „suure täpsusega” ehk arvukate mõttetute tüvenumbritega näib asjatundjatele koomiline, kuid poliitiliselt muidugi võib selline hämamine olla õigustatud.

 

Majandusteoreetiline metoodika, mida Eesti kohta antud aruandes kasutatakse on eeskätt välja kujunenud ja sobiv tootmise aktiivsuse tõusu analüüsimiseks,  eriti kõlbmatud oleks need mudelid determinatiivsed matemaatilised mudelid ilma poliitika ning institutsionaalsete osisteta, kriisiprobleemide analüüsiks. Õnneks ongi neid matemaatilisi mudeleid kasutatud analüüsides kuni aastani 2007 (kaasa arvatud, sellega näib ka OECD statistiline varamu lõppevat), seega kuni meie tõsisema kriisi saabumiseni, 2008 kohta kasutatakse raportis ainult „pehmeid” analüüse.

 

Arusaadavalt jäetakse klubides tõsisemast käsitlusest välja delikaatsed ja sensitiivsed alad ning probleemid nagu riikidesisese majanduslik ebavõrdsuse dünaamika vaatlemine, laenu ja võlakoormused, seda eriti kodumajapidamiste osas, rahvusvahelise investeerimise positsiooni liikumine, poliitiline stabiilsus, ja naljakal moel, ka kriisis majanduse teiseselt tähtsama indikaatori, töötuse järele, inflatsioonidünaamika tõsisem analüüs. Ometi on inflatsiooni/deflatsiooni probleemid meil praegu võtmeküsimuseks nii euro-alale pääsemisel kui ka eelarve kärbete/laiendamise mõttekuse üle otsustamisel, ja just siin näib kohalikku teoreetilist vara nappivat sama palju nagu ka maksureeglite ajakohastamise alalgi, ning kompetentsiabi oleks väljast hädasti vaja.

 

Selge, et sellisest, teadusliku poliitökonoomia seisukohal, analüütilisest segapurust-sogaveest leiab iga meie valveanalüütik ja majanduspeamees valikuliselt endale sobivaid palakesi-kalakesi nii endaõigustuseks kui ka jätkuvaks poliitkapitali krabamiseks, häid võimalusi interpreteerimaks uusi peibutavaid ettepanekuid, mis laiemas pildis muidugi üksteist üldiselt välistavad ja võivad olla vasturääkivad. Tõepoolest, kas ikka nt ettepanek et suuremat kaalu omistada meie vaeses riigis konfiskeerivatele varamaksudele on ka üldse kooskõlas meie Põhiseadusega (vara äravõttev  on maks mittetululisele varale nagu koduvara vms), rääkimata ettepaneku mitteparteilisest rahvamajandusteaduslikust ratsionaalsusest?

 

Huvitav on märkida, et OECD ettekandes viidatakse eeskätt otseselt ainult kahele eesti sõltumatule autorile-analüütikule, et pole peetud küllalt vääriliseks-kompetentseks viidata ühtegi teaduskeskust ega ülikooli, valveanalüütikutest ja tipp-poliitikutest rääkimata – vaatamata sellele on nad täna hommikul kõik juba massimeedia turul kõvasti strateegilised positsioonid kiiresti sisse võtnud.

Advertisements

April 21, 2009 - Posted by | Uncategorized

No comments yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: