Ülo Ennuste Economics

papers and articles in wordpress

Allais paradoksist ja Eesti Nokia lõksust

3.V 09 

Vabariigi Presidendi 1.V 09 tervituses äratas tähelepanu lause: „Loodetavasti suudame täna olla küpsemad kui kümmekond aastat tagasi, mil langesime Eesti Nokia otsimise lõksu.”

 Tõepoolest: 1) kas ikka ENi oli tegemist „lõksuga” ja 2) kas suudame täna olla otsustusteoreetiliselt „küpsemad” kui tosin aastat tagasi.

 Lihtsustuseks hiiligem mööda poliit-ökonoomilisest vaatevinklist, et kuivõrd ENi otsingu tee valikut hinnata nii poliitilisest, ning kuivõrd majanduslikust aspektist. Isegi piirdudes pelgalt majandusliku ratsionaalsusega, põrkame kokku suurte keerukuste ja isegi paradoksidega, eeskätt Allais paradoksiga, sest tegemist on oluliselt tõenäosuslike probleemidega.

 Teatavasti majandusteoreetiliselt on tehnoloogiliste läbimurrete planeerimine midagi taolist loterii valikuga, seega mitte eriti adekvaatselt lõksumudeliga kirjeldatav. On ju teada vana prantsuse tõsimaksiim, et varandusest lahti saamiseks ühed kindlamad viisid on hobused ja kõrgtehnoloogia. Kõrgtehnoloogia on seega kaardimänguga või kasiinoga või lotoga võrreldavad, mitte mingi lõksuga.

 Kui nii, siis Allais paradoks ütleb, et loto valiku arukus ei sõltu mitte ainult ratsionaalsusest/küpsusest vaid ka muude valikute võimalustest ja oludest. Nüüd on selge, et „meil täna” kus on kindlasti palju rohkemate võimaluste vahel valida, seega võib osutuda, et ka vähema otsustusküpsuse korral võib juhtuda, et teeme ratsionaalsemaid otsuseid. Ja vastupidi, et siis isegi suurema küpsuse puhu ei oleks olnud paremaid valikuid, ja nende ebaõnnestumist ei saaks lõksuks nimetada.

See  ei tähenda, et lõksvalikute tegemisest siiani puudust oleks olnud, nt jätkusuutmatu null-kasumimaksu poliitika, nn avansilise tulumaksu nuriseadus, inflatsiooni mittetalitsemise poliitika 2005-8, praegune eelarvekärbete poliitika mis annab hoogu takka töötuse ja majandusliku ebavõrdsuse suurenemisele ning rahvusliku majanduspotentsiaali taandarengule.

 Ah et kuidas saab sedalaadi otsustusküpsus turumajanduslikus evolutsioonis taanduda – väga lihtsalt – suhteliselt. Igasugused uued täiendavad võimalused toovad kaasa täiendavat määramatust, seega täiendavat keerukust, nõuavad kvaliteetseks lahendamiseks täiendavat õppimist ja seda järjest suuremast ning seega segasemast teabevaramust. Võiksime öelda et meid varitseb ka veel informatsioonilõks.

Muide, Maurice Allais püstitas oma paradoksi 1953, olles kaasaegsetest ilmselt kaugel ees, 1988 sai Nobeli preemia ja siis õieti hakati tema paradoksi üle alles kõvasti rahvusvahelisi tõenäosus- ja otsustusteoreetilisi konverentse (mõttetalguid) korraldama. Meil praeguseks seda enam ei näida üldiselt enam eriti mäletatavat, nt avaldatavas rahvuslikus suurteavikus libisetakse Allais paradoksist kergelt üle, isegi seda terminit mainimata, ometi leitakse teavikus täiesti eripäraselt ruumi märkimaks „Ta sõdis Teises Maailmasõjas lühikest aega Itaalia rindel.” Maurice Allais on hapra kehaga, seega tuleks lisada: alpiraske-kahurite patareipealikuna, kahenädalases sõjas.

Advertisements

May 3, 2009 - Posted by | Uncategorized

No comments yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: