Ülo Ennuste Economics

papers and articles in wordpress

Konspekt

Eesti majandussüsteemi ELiga integreerumislõpu aegse endogeense majandus-poliitilise kriisi kronoloogiast: institutsionaal-ökonoomiline konspekt ja moraal

22.VIII 09

Moodsa poliitökonoomika järgi on sotsiaal-majandusliku eduka jätkusuutlikkuse seisukohalt kvaliteetne majandusmudel ehk institutsionaalne struktuur olulisem isegi kui reaalmajandusliku struktuuri kvaliteet (nt läbimurdetöö North, D. 1990 ja Eesti kohta esimene sellealane rakendusuurimus – Ennuste 1997). 

Seda eriti ühte suurimasse tsiviliseeritud majandusliitu integreeruva millimajanduse puhul (vt nt Ennuste, Ü., Kein, A. and Rajasalu, T. 2002). Seega Eesti integreerimisel ELiga on oluline eristada majandus-institutsionaalset harmoniseerimist ning reaal-majanduslikku konvergentsi. Esimest nendest võiks lugeda põhiliselt lõppenuks siirdega euro-alale (oluliseks sabaks jääks veel maksusüsteemi harmoniseerimine – vt  allpool) ja teises osas Eesti majandustaseme oluline lähendamine Põhjalaga (praegu ca kolmekordne vahe).

Seejuures tuleb silmas pidada, et institutsionaalne evolutsioon on põhiliselt endogeenne poliitiline protsess (institutsioone jõustatakse sisemaiselt seadusandlikult ja sõltub seega suuresti poliitikute makro-ökonoomilisest kompetentsist). Reaalmajanduslik konvergents aga edeneb suuresti väliskaubanduse, tehnoloogilise difusiooni, välisinvesteeringute vms kaudu ja seega sõltub eeskätt majandusjuhtide mikroökonoomilisest ratsionaalsusest.

Oluline on märkida, et kui institutsionaalse adapteerimise makro-ökonoomiline peaeesmärk Keynes-Friedman’i tsiviliseeritud tõlgenduse vaimus on eeskätt üsna abstraktne värk: jätkusuutlik stag-flatsiooni vältimine (inflatsiooni-jõnksudeta stabiilse täishõivega pikaajaline areng majandusliku ebavõrdsuse kahanemisega), kusjuures turumajanduslikud mikrokriteeriumid on intuitiivselt palju selgemini mõistetavad ja konkreetsed à la „osta odavalt – müü kallilt“. Seejuures rahvusliku majandussüsteemi adapteerimisel tuleb arvestada meie idiosünkraatiatega nagu nt praegune räige etniline eksogeenselt tingitud irredentistlik lõhestatus (vt nt Ott ja Ennuste 1996), ligi triljon krooni majanduslikke kaotusi (ka institutsioonilisi) viimases okupatsioonis (vt nt Kukk 2005) – seega tingimusi mis jäävad kindlasti välja turumajanduslikest teooriatest.

Kahjuks on inimintellekti intuitsiooni evolutsioon maha jäänud abstraktsete teooriate (nagu moodne matemaatiline institutsionaalne makro-ökonoomika ehk mehhanismide teooria, ka kompleksarvude teooria jne) arengust, ja õnnetuseks on ilmselt seetõttu meil sageli juhtunud et ebakompetentselt makroökonoomiliste probleemide lahendamine ning endogeensete kriisidega-tagasilöökidega  seotud konarlik institutsionaalne harmoniseerimine toimub poliitikute poolt kergeminimõistetavate barbaarsete turumajanduslike dogmade alusel (vt nt Ennuste 2007).    

 

 Institutsioonilise harmoniseerimise kriisi ilminguid: valitud mudeli jätkusuutmatus

Esimene olulisem pahaendeline tagasilöök Eesti-ELi majandus-institutsionaalses harmoniseerimises ilmnes 2004. Seda Eesti poolt äpardunult ELi suhkruturuga liitumise nn puhverseaduse jõustamisel: ilmselt meie poolt suhkruturu siiret reguleeriva seaduse disainimisel lähtuti ebakompetentselt mikro-ökonoomilistest kriteeriumidest mis intuitiivselt lihtsalt arusaadavad (eeskätt: osta suhkrut odavalt – müü kallilt) ning Brüsseliga koordineerimisvaeguses. Lisaks Eesti Valitsuse poolt moonutatud informatsiooni edastamisega laovarude tegeliku seisu kohta, ilmselt mitte teades, et EL Komisjonil on rahvusvahelise kaubandusstatistika kaudu täpsem informatsioon kui seda meie ametnikud kasutavad.

 Järgmiseks juba fataalsemaks apsuks sai 2005 lõpus Eesti Valitsuse ja Keskpanga poolt varjatult ning vassimise- ja hämamispoliitikaga (vt EP avalikkusele suunatud publikatsioone 2005. lõpust nt Sõrg TTUWPE ja Kaasik ÄPis) valitud strateegia uhkeldavalt Maastricht’i inflatsioonikriteeriumist möödahiilimiseks: tulenevalt ilmselt jälle  ebakompetentsest/populismist kalkuleeritud kaalutlusest, et Eesti kui särava ning uhkeldava täiesti „eripärase“ Balti transitsiooni „tähe“ jaoks võimaldatakse Brüsseli poolt nagunii kriteeriumi lõdvendatud erandeid (veel 2006 Valitsus esines ELi keskustes avaldustega, et inflatsioonikriteerium tuleb meie jaoks ümber teha). Sellest lähtuvalt võeti valitsuse poolt võimul püsimiseks järsult kindel suund populistlikule majanduslikult jätkusuutmatule inflatsioonilisele ja rahaillusioonilisele eelarvepoliitikale.

See vastutustundetu poliitika nurjas aga Eesti euro-alale pääsu paraku 1. Jaanuaril 2007 (Sloveenia ja Slovakkia siis liitusid ning nende masud on siiani kordades leebemad Eesti omast) ning lükkas ilmselt selle perioodi 2012 – 2015 või umbes nii (NB nt 2009 on  Eestil duaalse inflatsioonikriteeriumi nn hindade stabiilsuskomponendi täitmise võimalus enam kui küsitav, sest THI langus on üle kümne protsendipunkti, seega jätkusuutlikkuselt ligemale 3-4 korda viletsam võrreldes paremate hinnastabiilsusega liikmesriikidega, muide, tarbijahinna indeks ei sisalda nt elamispinna turuhinna tõusu-langust, seega tegelik inflatsioonikõikumine või tänavu ulatuda 15 protsendipunktini, vt ka Lisa A). Samuti tekitas see poliitika endogeense finantskriisi inflatsioonilise laenamishulluse ärgitamisega välisvaluutas ning Eesti viimisega rahvusliku netovõlgnevuse alal euroliidus esiridadesse (vt ELi Komisjoni viimaseid prognoose kus ka liikmesriikide netovõlgade voogude prognoosid ja statistika, erinevalt meie ametkondade prognoosidest kus Eesti rahvuslike võlgade ning rahvusvahelise investeerimispositsiooni kriisilistele näitudele ei pöörata mingit tähelepanu).

2008 kevad pani olulise punkti harmoniseerimiskriisile ja teadvustumisele: seose sellega et kehtiv 0-kasumimaksu seadus tekitas Komisjonis küsitavusi kõlvatu maksukonkurentsi kohta, kehtestati Riigikogu poolt selle seaduse täiesti ebakompetentne parandus kasumite „avansiliseks maksustamiseks“, mis õnneks mingi ime läbi sügisel kuulutati kehtetuks, enne selle jõustumist. Parandus oli sisuliselt hoopiski kasumite järelmaksustamist taotlev ja Seletuskirja kohaselt oleks maksude ajalise edasinihutamisega kantinud lähematel aastatel riigieelarvest välja miljardeid kroone, seda kingituseks eeskätt hargmaistele pankadele, seda lisaks miljarditele kroonidele kasumitele mida äriühingud maksustamata Eestist välja on kantinud ja edasi kandivad seoses 0-kasumimaksu seaduse aukudele – tekitades nii eelarve tulude vähenemist kui ka sisemaiste investeeringute vähenemist, rahvusvahelise investeerimispositsiooni taandumist, rahvatulu osakaalu vähenemist sisemajanduslikust toodangust, sõnaga, oma võttest enda selili panemist. Muide, Soomes kehtib seadus, et nt tütar-äriühing ei tohi emafirma aktsiaid osta, et vältida kasumite maksustamata väljakantimist vähemalt selle trikiga.

 

 Reaalmajandusliku struktuuri kvaliteedi jätkusuutmatuse süvenemine

Eeskätt endogeensest institutsionaal- ja kompetentsikriisist ning avaliku sotsiaalmajandusliku teadmusstruktuuri populistlikust risustamisest tingitud reaalmajandusliku kriisi esimesed kindlad signaalid saabusid enne globaalset finantskriisi Eestisse sellega, et 2007 teisel poolel eksport hakkas reaalselt langema (ELi statistika alusel, mitte meie oma alusel). Eeskätt konkurentsivõime alanes seoses meie suhteliselt kõvasti kõrgema inflatsiooniga kui meie partnerriikides (seda ilma toodete-teenuste kvaliteedi tõusuta). Ka seda signaali püüti meil täiendava vassimise ja hämamisega avalikkuse eest kõige kõrgemalt tasemelt varjata, à la „eksport on meil tugev”, „vaadake kui hea on meie positsioon PPSis ehk ostujõu hindades“ , „vaadake kuidas meie hõive ei lange“ vms. Seejuures ise ilmselt aru saamata et PPS ei ole hind vaid lokaal-deflaator ehk kurss (ELi poliitmugavuseks elimineerib eeskätt lokaalsed toodangu-teenuste kvaliteedierinevused võrreldes majandusliidu keskmise tasemega), taipamata et hõive langus järgneb mõningase hilinemisega ja et selleks tuleb aegsasti ette valmistama asuda.

Reaalmajandusliku kriisi süvenemisel seoses globaalse kriisiga 2008 valiti meil selle leevendamiseks Valitsuse poolt kõige mugavam strateegia – eeskätt eelarvelised kärped – samal ajal kui arenenud riigid läksid üldiselt eelarvelise ekspansiooni ehk majandust toetavate finantspakete teele ja käibemaksude alandamise teele, ning see tee on, nt Saksamaal ja Prantsusmaal, tänaseks juba mõningast leevendust toonud. Seda teed soovitasid nii IMF kui ka EL Komisjon.

Ilmselt meie eelarvelise kärbete arhitektid (sh kolm professorit) oma makroökonoomilises ebakompetentsuses (sest see ei ole olnud nende kompetentsiala) kiiruga ei saanud aru, et kärbete tee on nõiaringi minek. Nimelt eelarvekärped toovad kaasa sisemaise nõudluse languse ja seega täiendava töötuse tõusu ning seega võimendavad maksulaekumiste langust ning seega nõuavad edaspidi järjest täiendavad kärped jne, ning suurendades töötust ja vähendades rahvuslikku majanduspotentsiaali ning seega tekitades täiendavaid eelarvelisi kulutusi jne. Ilmselt ei saada siiani aru kogu kõrge töötuse probleemi tõsidusest: nt ei teata ka et kuipalju tööjõudu on pagenud välismaale, kui palju on hõive langusega seoses langenud SKT potentsiaal, kui palju rahvuslikke kasumeid (maksustamata) investeeritakse välismaale, kui palju töötuse tõus on parajasti suurendanud majandusliku ebavõrdsust jne.

Seda fataalset fiskaalpoliitilist viga – mitte püüda leida täiendavaid eelarvelaekumise allikaid, eeskätt institutsioonilisi (nt normaalse kasumimaksu taastamist, üldiselt regresseeruva tulumaksu reformist progresseeruvaks (seejuures Põhiseaduse vastaste konfiskeerivate varamaksude (nt eramumaa maks) kehtetuks kuulutamist), valitsusobligatsioonide emissiooni vms), ning mitte leida sealjuures lahendeid hõive/majanduspotentsiaali  languse leevendamiseks (nt kasvõi negatiivse tulumaksu stiilis palgamaksudega, stiilis kõrgete sotsiaalmaksude ümbermängimist kapitalitulude maksudeks vms).

Kõike seda ebakompetentsust püüti ja püütakse edasi varjata hämaga, et meile ainuke pääsetee reaalkriisist on korrektsioon tööturu kaudu, ehk teiste sõnadega, majanduse reaalstruktuuri kaasajastamine loova destruktsiooni abil: vallandame võimalikult palju väheperspektiivsetest harudest ja siis installeerime uued innovaatilised harud, kuhu töötute armee ümber kolib. Kui kolib, sest vahepealne majandusliku ebavõrdsuse barbaarne tõus suure töötuse tõttu hävitab tohutult inimkapitali, moraalist rääkimata. Püütakse valusat hõiveprobleemi hajutada asendusprobleemide aruteludega nagu „kas euro tuleb meile“, kas vanemahüvitist tõsta või mitte (kuigi tõstmiseks raha ei ole), kuidas rohkem välisinvesteeringuid siia meelitada töökohti looma (kuigi praegu ei ole selleks isegi mingit vajadust, sest paljud töökohad on tühjad), et millal välisturud rahunevad, et siis me hakkame jälle eksportima (ELi põhiturg Saksamaa ongi juba rahunenud, ja arvestades et Eesti majandus moodustab ELi turust mingi tuhandiku murdosa, siis sellise nišikese peaks ikka küll leidma, et kuhu meie vähene eksport suunata – kui see ikka kvaliteetne on ja nõudlust leiab).

 

Moraal

Teravale tööturu, institutsionaalsele (eriti maksuseaduste alal eeskätt kapitalitulude vaegmaksustamisel ning kogu süsteemi regressiivsusel), finants- ning reaalkriisile (eriti konkurentsi alal), on meil praeguseks lisandunud terav avaliku sotsiaal-majandusliku teaberuumi ning kommunikatsiooni kriis. Eeskätt selle struktuuri populistliku risustamise ning sellest struktuuris oluliste aukudega eeskätt sotsiaal-majanduslike arengu oluliste kriteeriumide mõistmise osas. Kõik see edaspidi madaldab ilmselt veelgi rohkem meie juba niigi madalat makroökonoomilist pädevust ja seega majanduspoliitikate kvaliteeti, kui midagi ette ei võeta. Kahjuks on ka praegune teadusrahastamise süsteem selline et ülikoolid ei ole absoluutselt huvitatud makroökonoomilistes teadusuuringutest, praktiliselt meie ülikoolides Eesti rahvusliku majandussüsteemi alased keskused puuduvad.

Meie avaliku teaberuumi risustamise alalt üks markantne näide: avalikkusele on juba raudselt pähe tambitud uskumus: „majandus on tsükliline (regulaarsuse mõistes), valitsus ei saa midagi teha, iga majandus kukub ükskord auku“ (moodsa poliit-ökonoomika seisukohalt moodne rahvuslik majandus on reguleeritav (sic!), küll korrapäratu protsess (langus- ja tõusufaasidega), teatavasti ka kvaliteetne börs ei ole tsükliline, tõsi, majandust mõjutavad poliitilised tsüklid ja äritsüklid, päikese tsüklid, kuid sedagi oluliselt korrapäratult, nt Jaapan ei ole juba tosin aastat kuskile olulisse auku kukkunud, küll kukkus oodatult Island suures rahvusvahelise panganduse ebakompetentsuses.

Teaberuumi aukudest näiteid:  puuduvad arusaamad  majandusliku ebavõrdsuse vähendamise olulisusest, sotsiaal- ja inimkapitali arendamisest, viimast eriti poliitikute hulgas (nt lahtiste valimisnimekirjade institutsiooni abil saaks ehk vähemalt piisava osa asjatundjate suunamine esindusorganitesse vms); ka kohati aastaid hilinev makroökonoomiline statistika on lünk avalikus teabes.

Muide, avaliku teaberuumi kvaliteedi praegune madal tase on otseselt seotud ka EP seaduse mulluse parandusega Riigikogus, et paanikat tekitada võivat EP informatsiooni mitte avalikustada ja mille juhist kiiresti ka teised ametkonnad on üle võtma asunud –  nt  statistika aastaraamat 2009 annab vaesuse kohta 2006 näidud, kuigi 2007 on olulises osas Eurostat’is ammu olemas) ei anna võimalusi avalikkuse kompetentsetel esindajatel valitsusväliselt kodanikualgatuse korras kriisiprobleemides kaasa rääkida, seda eriti institutsionaalsete mudelite konstruktiivse disaini alal. Õigemini mängib kodanikualgatused selles osas auti, seda eriti, arvestades sotsiaal-majanduslik-poliitiliste kompleksprobleemide keerukust ning nende sageli kontra-intuitiivset olemust (nt ka kõrge kompetentsiga valitsusvälistes ringkondades ei olda meil siiani teadlikud sellest, et kas näiteks on meie valitsusel tagataskus mingi salakokkulepe, et Eesti tänavusele hindade jätkusuutmatusele/ebastabiilsusele pannakse Brüsselis vähemalt üks silm kinni, või siis ei olda teadlikud et kontraintuitiivselt on selgunud, et elanikkonna vananemisega tsiviliseeritud ühiskondade majanduslik jätkusuutlikkus võib tõusta).

Kokkuvõttes jääb mõtlevale avalikkusele, praeguse avaliku informatsiooni kvaliteedi juures, osaks ainult Riigilt suuremat kompetentsi ja vastutustunnet nõuda, ausust ning moonutamata teabe küllaldast ning selget ja kiiret avalikustamist, patukahetsust ning uhkeldamise lõpetamist, ja nõuda võimuritelt vähemalt meile lähedaste evolutsiooniliste heaolumajanduslike analoogide institutsionaalset ning poliitikate asjatundlikku matkimist, seda viimast meie majanduse idiosünkraatiaid arvestades (nt paratamatu erakordse etnilise lõhestatuse institutsiooniga arvestamist, seega erilist ettevaatust majandusliku ebavõrdsuse poliitikas vms). Sõnaga, kriisist väljarabelemise esmaseks institutsiooniliseks meetmeks peab saama avaliku sotsiaal-majandusliku teadmusruumi ja kommunikatsiooni kvaliteedi tõstmiseks vajalike efektiivsete mehhanismide seadustamine (vt Lisa B).

Muide, ongi koomiline, et kui keegi kodaniku-algatuslikult juhtub meie räigeid majanduspoliitilisi ebakohti avalikkuses markeerima, siis üldiselt meie kõrgeltmakstud-telgitagustest hästiinformeeritud rahvaesindajate ja kõrg-ametimeeste tüüpvalvevastuseks on: „teie, kulla tavapensionär, parem kasutage võimalust vait olla ja oma suukene kinni pidada kuni teil ei ole nt Valitsusele inflatsiooni talitsemise probleemidele lahendusi konkreetselt välja töötatud“ (muide, tegelikust elust).

Siit huvitav küsimus igas meie kaliibris majandusekspertidele: et nt   kui teie räägite et kiireks euro-alale pääsemiseks on vaja veel kõvasti pingutada, eelarvet veel täiendavalt kärpida, siis märkige juurde, et kui palju kümneid tuhandeid töötuid need kärped täiendavalt juurde toovad, ning mis veelgi tähtsam, et kuidas neid kiiresti taashõivata ja mida see maksma läheb. Ja mis veelgi tähtsam, moodsa majandusteaduse järgi tulevad  taolised kalkulatsioonid teha intelligentselt – tõenäosusteoreetiliselt, riske arvestades, mitte väga väärtuslikku riskiinformatsiooni prügikorvi visates (vastavad arvutusnäidised on olemas nt Ennuste ja Rajasalu 2002).

 Seega: kriisist rahvuslikult väljarabelemiseks püüdkem eeskätt saada makroökonoomiliselt kompetentsilt (vähemalt mitte ärimajandusteooriat ja avaliku majanduse teooriat segamini ajada) ning ka majandusmudelilt eeskätt põhjalaste sarnaseks ning majanduspoliitikates ja toimingutes mitteuhkeldavateks teadmus-pädevateks sotsiaal-majanduslikult hästikoordineeritud (Friedman’i tees) täishõivatud eestlasteks. Nende püüdluste monitooringuks oleks tõesti mõttekas kodanikualgatuslike võrgustike loomine (vt nt Ennuste 2008).

Lisa A

 Maastrichti inflatsioonikriteerium on duaalne poliitilis-majanduslik kompleks

 See* koosneb majanduslik-kvantitatiivsest osisest: kolme parima hinnastabiilsusega liikmesriigi aastakeskmise inflatsiooni keskmine + 1,5 protsendipunkti. Teiseks sisaldab poliitilis-kvalitatiivset (kriteeriumi definitsioonis mittekvantifitseeritavat osist): hindade jätkusuutlikkuse nõuet.

 

Esimese osisega eriti suuri arusaamise probleeme ei saa tekkida. Kui siis ainult niipalju, et kas deflatsioon kuulub ikka stabiilse/jätkusuutliku mõiste alla (teoreetiliselt vist mitte, kuid siis ei peaks suure tõenäosusega ka Eesti kuuluma 2010 hindamisele kvalifitseeruvate liikmesriikide hulka, sest suure tõenäosusega 2009-10 on Eesti aastakeskmiselt negatiivse inflatsiooniga). 

 

Kuid üks asi on kindel: kas Eesti 2010 rahuldab hindade stabiilsuse kriteeriumi osist („Member State has a price performance that is sustainable“) – see jääb kriteeriumi praeguse definitsiooni puhul täielikult (majandus)poliitiliseks mängumaaks EL Komisjoni ja Eesti Valitsuse vahel, eriti arvestades praegust turbulentset olukorda.

 

Seega, kui Eesti Valitsus tõsiselt kavatseb teha mingeid otsuseid euro-alale pääsemise kiiruse üle, siis peab Eesti Valitsus taipama, et praeguses turbulentses majandusolukorras, on eelnevalt vaja Komisjonilt välja nõuda valem „hindade jätkusuutlikkuse“ arvutamiseks/hindamiseks, sest arvestades olukorra turbulentsi, ei pruugi Komisjon arvestada oma eelnenud lahendeid kui eeskujusid.

 

 Märkus

 1)     Teoreetiliselt on Eestil inflatsioonikriteeriumi kompleksne täitmine 2009 väga suure riskiga lootus, väga väikse tõenäosusega sündmus: sellele viitavad ka nii EL kui ka IMF senised vastavad prognoosid, mis annavad meile üle kolme protsendiseid aastakeskmisi inflatsiooninäite ühelt poolt, ja ka The Economisti siiani deflatsioonilised hoiatused teiselt poolt.  

2)     Arvestades, et ka nn defitsiidikriteeriumi täitmine on suure riskiga, siis sellel baasil jätta „euro saabumise lootuses“ praeguse poliitika kohaselt töötus (eelarvekärbete jätkumisel) endiselt vabalangemisse koos sellega kaasneda võiva sotsiaalse katastroofiga, selles lootuses, et mitte segada Maastrichti kriteeriumite iseeneselikku täitumist, on majandusteaduslikult äärmine valitsusepoolne vastutustundetus/asjatundmatus.

3)     Iseasi oleks, kui Valitsuse poliitika oleks ratsionaalne: defitsiidi leevendamine fiskaalse ekspansiooni teel (tulumaksusüsteemi progressiivistamine&obligatsiooniemissioon vms sest Maastrichti kriteeriumi järgi on Valitsusel küllaldaselt ruumi nt Valitsusvõla ratsionaalseks (sisemaiseks) suurendamiseks; ning kui inflatsiooni talitsemiseks oleks samuti valitud mingi ratsionaalsem tee. nt käibemaksude alandamine.

***********************************************************

*The inflation criterion is formally set out in Article 1 of the Protocol on

Convergence Criteria of the Maastricht Treaty (European Union, 1992b:29-

30):

 [A] Member State has a price performance that is sustainable and an

average rate of inflation, observed over a period of one year before the

examination, that does not exceed by more than 1 1/2 percentage points

that of, at most, the three best performing Member States in terms of

price stability.

 

Lisa B

Meie Põhiseaduse üks lõik on kirjas järgmiselt:

“§ 45. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides.

Tsensuuri ei ole.”

Kas pole see lõik natuke ebaselgelt, lünklikult ja mitmeti tõlgendatavalt kirja pandud? Kas ei näi, et kui teises lauses mainitud mingit piiravat seadust mingi juhu kohta ei ole jõustatud, et siis on igaühel õigus karistamatult levitada avalikkusele selle juhu kohta mistahes avalikkusele olulisi teateid või sõnumeid – olgu need nii moonutatud, valed või laimavad kuitahes?

Nt levitatakse meie avalikkusele sihikindlalt meie riiklust nõrgendavaid valesid/väärveendumusi stiilis, et „1940-91 NSVLi  inimvaenulikku okupatsiooni fakti Eestis ei olnud“, et 1940 toimus pelgalt „enamlik pööre Eesti poliitiku ja riigimehe Hendrik Alliku juhtimisel“ (TEA Ents I 2008), et karistamatult võib avalikkuses laimata nt Pätsi, Laidoneri ja seega Eesti riiki, räigelt solvates eesti rahvast jne . Tõepooles on Kaplinskil selle alusel õigus põhjendatult väita:  “selle valgel tundub meie iseseisvus üllatavalt nõrk“, eriti kui mõelda, et momendil justkui tahetakse Põhiseaduse mõningate sätete segasusi maha vaikida ning püüda neid õiendada keeleseaduse abil?

Kas ei ole ka selles paragrahvi üks puudus veel selles, et puudub säte tsiviliseeritud riigi jätkusuutliku säilimise ühe olulise tingimuse unustamise kohtakohta:  igaühel on kohustus  avalikkusele olulist tõepärast teavet piisavalt ning viivitamatult  avalikustada? Isegi siis, kui see kahjustab mõningate võimurite huvisid? Kas mitte selles viimases ei olnud ka paavst Benedictus XVI hiljutise sõnumi tuum, seda eriti masust kiiremaks väljarühkimiseks ning seega inimnäolise kapitalistliku sotsiaalse turumajanduse süsteemi arendamiseks? Tõepoolest, isegi meie praeguse masu suhteliselt suuremat sügavust Eestis võib hüpoteetiliselt pidada osaliselt meie üli-partokraatlike valimiseelsete propagandakampaaniate poolt vastutustundedult levitatud moonutatud sotsiaal-majandusliku väärteabe tagajärjeks (Ennuste 2008).

Kas poleks otstarbekam enne keeleseaduse paranduste kehtestamist hoopiski seda Põhiseaduse paragrahvi ümber formuleerida sisukamaks/kvaliteetsemaks kasvõi nt nii:

“§ 45. Igaühel on õigus karistamatult levitada moonutamata teavet, arvamusi ja veendumusi, mis sisult ja vormilt ei riiva avalikku korda ja kõlblust ning teiste inimeste õigusi, tervist ning au ja millede levitamine ka ei ole vastavate seadustega piiratud. Igaühel on kohustus piisavalt ja viivitamatult avalikustada rahvuslikult olulist tõepärast informatsiooni.”

 Taolisi küsitavusi tekitab ka „Avaliku teabe seadus“ (vastu võetud 15. 11. 2000):

1)      Näib eriti et avalikku ruumi on selles põhjendamatult käsitletud ainult kitsamas tähenduses ehk ametiasutuste ruumina

2)      Näib et väljastatavate andmete õigsuse eest vastutuskohustuste määratlemine on selles seaduses üsna puudulik .

3)      Kas ei vääriks selle seaduse parandamiseks tähelepanu uurimus (Ennuste 2009), kus näiteks järgmine sünopsis:

                                                 

“This note is discussing compiled implementing mechanism design conceptions for optimizing public socio-economic information structures. Proposed for discussion meta-synthesis concept emphasizes compiling methods with the imitation of variety of theoretical implementation models and principals of real world evolutionary empirical mechanisms.

The main idea of the proposed design is to sequentially and adaptively coordinate reasonable learning and private information disclosure of the actors with the help of stimulating their reporting credibility (non-distorting with sufficient disclosure and transparency) and respectfulness for incoming reports (reasonable learning from credible actors).  Incentives and constraint may be heterogeneous: relevant material and moral side-payments and consultations and informational constraints etc.

The main suggestion is to complement extant respective public reporting mechanisms with more complex coordination instruments, especially moral ones and with voluntary non-governmental monitoring webs.”

 

Viiteid

Ennuste, Ü., Kein, A. and Rajasalu, T. 2002. INSTITUTIONAL DETERMINANTS OF CONVERGENCE: CONCEPTUAL FRAMEWORKS AND EMPIRICAL STUDIES OF ESTONIAN INSTITUTIONAL HARMONISATION AND SOCIOECONOMIC CONVERGENCE WITH THE EU. CERGE-EI GDN program project No. 34. (http://www.cerge-ei.cz/pdf/gdn/RRCII_34_paper_01.pdf).

Ennuste, Ü. 1997. ESTONIAN ECONOMIC MANAGERS AND POLITICIANS EVALUATE INSTITUTION BUILDING AS AN INDUSTRIAL  STRATEGY. PHARE ACE P95-2234-R aruanne, projekti juht G. Hodgson, avaldatud esmalt 1997 University of Cambridge’i preprindis ja 1999 Eestis: Ülo Ennuste. 1999. ESTONIAN ECONOMIC MANAGERS AND POLITICIANS EVALUATE INSTITUTION BUILDING AS AN INDUSTRIAL  STRATEGY. In: Ülo Ennuste and Lisa Wilder (eds), HARMONIZATION WITH THE WESTERN ECONOMICS: Estonian Developments and Related Conceptual and Methodological Frameworks, Tallinn, 138-147.

Ennuste, Ü, Rajasalu, T. 2002. Critical Probability of the EU Eastern Enlargement Project’s Institutional Failure: Aspects of Calibrated Economic Impacts of the Failure. In: Monitoring Preparations of Transition Countries for EU-Accession. 4th International Conference 4-6 October, 2002 Pärnu, Estonia, The Institute for European Studies, Tallinn, 212-227.

Ennuste, Ü. 2007. Dual Market-Transition in Estonia 1987-2006: Institutional Mechanism Analysis Approach.  In:  “EUROPE AFTER HISTORICAL ENLARGEMENT”. The Proceedings of 5th Audentes Spring Conference, Apr. 28 2007, Tallinn, 60-126. (http://www.ies.ee/iesp/No3/).

Ennuste, Ü. 2008. https://uloennuste.wordpress.com/2008/10/31/synthetic-conceptions-of-implementing-mechanisms-design-for-public-socio-economic-information-structure-illustrative-estonian-examples/).

Ennuste, Ü. 2009. Towards Synthetic Design of Implementing Socio-Economic Communication Mechanisms and Public Information Structures. – In spe: Amsterdam,  EAEPE 2009 Conference Nov 6, 10:00:

_________________________________________________________________________________________________

Research area C                                                                                                                                                           Room: E0.07
Chair: Paolo Ramazzotti
Stam: Designing institutions for dynamic efficiency
Jacquinet: The problem of order and economic regulation
Ozel: The role of technology in institutional reproduction of capitalism
Ennuste: Towards synthetic design of implementing socio-economic communication mechanisms___________________________________________________________________________________________________________

 

Kukk, K. 2005. Majanduskahjud. Kogumikus “Valge raamat”(peatoim Vello Salo), Tallinn, 125-5.

North, D. 1990. Institutions, Institutional Change and Economic Performance. Cambridge University Press.

Ott, A. F. and Ennuste, U. 1996. Anxiety as a Consequence of Liberalization: an Analysis of Opinion Surveys in Estonia. – Social Science Journal, 33, 2, 149-164.

 

_________________________________________________________________________

 PS: Tänan Aksel Kirch’i mitmete märkuste eest eelmisele versioonile.

Advertisements

August 20, 2009 - Posted by | Uncategorized

No comments yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: