Ülo Ennuste Economics

papers and articles in wordpress

 

 Poliit-ökonoomilisest kriteeriumite teooriast ja Maastrichti meie erijuhust

 

„Oleks mõistlik, kui majandusteadlased kohendaksid oma igapäevaseid töid ja tegemisi vastavalt poliitiliste otsustajate «kuumale» päevakorrale, vastavalt maailma ees seisvatele küsimustele, leides oma tööde esitamiseks ka sobiva süsteemi.“ – Siim Kallas, PM 6.III 10 

Teatavasti kvaliteetse demokraatliku kommunikatsiooniga ning tarvilike regulatsioonimehhanismidega turumajanduses piisab poliitikutel teatavate optimaalsete rahvamajanduslike põhi-eesmärkide saavutamiseks (nt pere jätkusuutlikuks heaoluks kas majandusliidus tervikuna või liikmesriigis vms) pelgalt mõningate tosinate efektiivsete kriteeriumite kompleksest sihistamisest nt: inflatsiooni koridor, töötuse (eriti pikaajalise) lagi, ning samuti eelarve ja maksebilansi ning rahvusvahelise investeerimispositsiooni seisundite kitsendused, teaduse osakaal rahvatulust, keskkonnareostuse kvoodid, majandusliku ebavõrdsuse ülempiir, sotsiaal-majandusliku heitumise ülempiirid, statistika kvaliteet, võimkonna kompetents jne (selle kohta teooria ühte viimatist väga lihtsustatud kuid matemaatiliselt rangelt tõestatud (sic!) näidet vt nt *).

 Selge see, nagu juba öeldud, seejuures peavad olema jõustatud tarvilikud efektiivsed mehhanismid mis stimuleerivad majandusagente sihistatud kriteeriumite täitmisele – nt et majandusagentidel on maksimaalset jätkusuutlikku tulu võimalik saavutada ainult kriteeriumeid järgides, seda seoses nt kriteeriumitega seostatud kõrvalmaksete/trahvide süsteemidega, poliitkapitali võitmisega või ka mingite alamkitsenduste/kvootide jõustamisega, täiendavate mehhanismide rakendamisega või olemasolevate harmoniseerimisega vms.

 Majandus/rahaliitude puhul, mis ei tugine seejuures poliitilisele liidule (nt ühine eelarve), on siinjuures häda selles, et sellise liidu majandustegevuse optimeerimiseks vajalikud mitmedki osakriteeriumid kogu kompleksist, võivad osutuda riivavateks liikmesriikide majanduspoliitilisele suveräänsusele, rääkimata probleemidest mis oleks seotud majandusmehhanismide ning seaduste tarviliku harmoniseerimisega (nt maksusüsteemide ühtlustamisest) jne.

 Maastrichti lahenduse puhul on see probleemistik teoreetiliselt lahendatud jämedalt nähtavasti niimoodi, et liikmesriikidele on kehtestatud ainult osahulk tarvilikke tsentraalseid kriteeriumeid. Osa tarvilikest kriteeriumidest jäetakse liidu poliitkorrektsuse huvides kehtestamata (nt välisvõlgnevuse tasemetele, nt majandusliku ebavõrdsuse määradele, nt maksu-süsteemide kvaliteedile, töötusele, jooksevkontole, statistika kvaliteedile, teaduse osakaalule jne). Seega jäetakse liikmesriikide võimkondadele täielikult vabad käed lõppude lõpuks ka liikmesriikide majanduste kokkukukutamiseks nt võimkonna piisava ebakompetentsuse puhul majandusliidu reeglite tõlgendamisel (nt Kreeka –ei saanud aru ülemääraste välisvõlgade hukutavast toimest rahvuslikule majandusele ja sellega kogu ühise valuuta-ala usaldusväärsuse kahjustamisest) vms.

Aga seejuures Maastrichti leppes osavalt kompenseeritakse ülalnimetet kohutavat lünka nii, et kõigist Maastrichti valitud vähestest näitajatest ainult osa on rangelt formaliseeritud ning täpselt kalibreeritud (nt inflatsioon tarbijahindadele, eelarvedefitsiit, valitsuse võlakoormus jne), aga osa näite on jäetud poliitilisele suvale hindamiseks, seda formaliseerimata/kalibreerimata kujul ehk hägusatena (nt eeskätt hindade ja ka mõningate muude näitajate stabiilsuse/jätkusuutlikkuse nõuded (muide, hinnad on laiem mõiste kui tarbijahinnad), eelarvedefitsiidi kriteeriumi rikkumise ulatuse ning kestuse hindamine jne) ning seega hägusa osa puhul kriteeriumite täitmise hindamine käib ja jääbki ilmselt käima poliitilise kompromissi kaudu, mille suva raames arvestatakse nt ka töötuse määra,  jne.

 Mis veelgi olulisem, kõigi kriteeriumite järgimise ning nende kuuletumise stimuleerimine/trahvimine toimub samuti üldiselt poliitilise kompromissi teel – seega stimuleerimise tulemus/rangus sõltub kokkuvõttes suuresti osapoolte tingimisjõust.

 Nüüd parajasti seose meie hilinenud eurotaotlustega on asjalugulugu niimoodi, et nt poliitikuna endine volinik Almunia nt ilmselt harrastas mõningate Lõuna-Euroopa majanduste puhul vahel sageli natuke mõnda silma kinni pigistada, seda isegi kalibreeritud näitajate puhul (nt Kreeka eelarvedefitsiit ja valitsusvõlg viimastel aastatel ja statistika tohterdamine juba varemalt jne, muide valitsusvõla ülemäärasus jäi volinikul ilmselt kahe silma vahele ka Hispaania ja Itaalia puhul, Iirimaast rääkimata vms).

Stabiilsetes oludes võis selline Komisjoni ülenurga laskmine liikmesriikidele kuidagi veel talutav olla, kuid nüüd on mõned suured liikmesriigid – neto-doonorid – nisukese asja peale kurjaks läinud. Kuidas aga hakkab toimima sellistes oludes uus volinik Rehn, selle prognoosimine on ilmselt tõesti väga keeruka poliitilise mängu probleem mida tõsiselt saaks lahendada ainult vastavate poliitiliste telgitaguste tundmisel.

 Majandusteoreetiliselt on Rehn’il nt Eesti puhul praegu võimalik olukorda vabalt tõlgendada sellisena et jätkusuutlikkuse näitude osas ei ole meil Maastrichti nõuded kaugeltki täidetud: deflatsiooni lähedane seisund ei ole teoreetiliselt kindlasti jätkusuutlik, meie inflatsiooni langus mullu ligemale tosina protsendipunki võrra ei ole teoreetiliselt stabiilsuseks kvalifitseeritav, eelarve defitsiidi püsimine kriteeriumi piires ei näi jätkusuutlikuna kuna nt mullu seda tohterdati vähemalt erakordsete dividenditehingutega jne.

 Eesti jätkusuutmatuse väite kinnituseks saab Rehn soovi korral veel väita, et Eesti väljumine kriisist saab olema tervenisti tõenäoselt suhteliselt äärmiselt hädine – seda ilma täiendava välistoetuseta ja praeguse majanduspoliitika tingimustes (nt aastateks-aastateks on sisemajandusel nüüd kaelas suhtsuur töötute armee toita-katta ja mõnede nende võlad kinni taguda, suur koguvälisvõlg teenindada, permanentselt suured rendid vohavatele välisomanikele üle kanda, ilmselt osaliselt ebakvaliteetset kasumimaksusüsteemist tingitud otseinvesteeringute suur neto-väljavool, valuutakomiteest ja kõrge inflatsiooni poliitikast tingitud konkurentsivõimetus eksporturgudel, tööjõu pagemine, sotsiaalse heitumise süvenemine jne – kokkuvõttes on teoreetiliselt ootamas rahvatulu potentsiaali tõenäone edasine oluline langus – praeguse majanduspoliitika juures – mis teoreetiliselt ei toeta tõenäoliselt mingit olulist tõusu võimalust – üle 0, … protsendi). Mis kõige olulisem: poliitilise tsükli hari langeb just kriisi lõppu, seega on poliitikute „kuumad“ agenda (vaata motot) suunatud populistlikult igale poole mujale kui uue majandustõusu ratsionaalsele lahendamisele, eeskätt töötuse tegelikule likvideerimisele.

Tsiviliseeritud poliitilised tingimismängud majandusliitudes tõenäoselt lõppevad mõlema osapoole nägu säilitavate kompromissidega, antud juhul võiks prognoosida nt `a la et: aastakese võrra või nii tuleks Eesti valitsusel/keskpangal jätkusuutlikkuse stabiliseerimise alal veel senini väga kangelaslikku tegevust edukalt jätkata ning tõsta meie senini väga eduka reformimise teel saavutatud harmoniseerimist ja siis saavad Komisjoni ja EKP lahendid olema OK (ja Rehn ei ole vastutustundetult euroalale järjekordset ohtu sisse toonud)?

_______________________________________________________

 *Giannoni, M. and Woodford, M. 2010. OPTIMAL TARGET CRITERIA FOR STABILIZATION POLICY. NBER WORKING PAPER SERIES, Working Paper 15757. http://www.nber.org/papers/w15757

 ABSTRACT

This paper considers a general class of nonlinear rational-expectations models in which policymakers seek to maximize an objective function that may be household expected utility. We show how to derive a target criterion that is: (i) consistent with the model’s structural equations, (ii) strong enough to imply a unique equilibrium, and (iii) optimal, in the sense that a commitment to adjust the policy instrument at all dates so as to satisfy the target criterion maximizes the objective function. The proposed optimal target criterion is a linear equation that must be satisfied by the projected paths of certain economically

relevant “target variables”. It takes the same form at all times and generally involves only a small number of target variables, regardless of the size and complexity of the model. While the projected path of the economy requires information about the current state, the target criterion itself can be stated without reference to a complete description of the state of the world. We illustrate the application of the method to a nonlinear DSGE model with staggered price-setting, in which the objective of policy is to maximize household expected utility.

Advertisements

March 7, 2010 - Posted by | Uncategorized

No comments yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: