Ülo Ennuste Economics

papers and articles in wordpress

Majanduspoliitikate kompleksdilemma

Aktiivsed vurled ja kadedad popsid: meie majanduspoliitikate kompleksdilemma

 

Õiglase ja efektiivse rahvusliku majanduspoliitika (heaolumajanduse) käsitlemisel komplekstasandil (vt nt*) oleks ilmselt aktuaalsetest mudelitest meile üks adekvaatsematest praegu järgmises kontekstis: reaalteljel rahvuslik-majandsuslik-tõus/konkurentsivõime vms, ja imaginaarteljel nt jaotusõiglus/majandusvõrdsus jne.

 Kerge näha et siis esimene kvadrant on rahvuslikult ratsionaalsete majanduspoliitikate vektorite päralt: need vektorid sihistavad harmooniliselt nii majandustõusu kui õiglasemat jaotust, seega nii reaal- kui ka sotsiaalkapitali rahvuslikku jätkusuutlikkust. Selle kvadrandi poliitikavektorite hulgast võib leiduda võimalikke efektiivseid ehk Parteo’ poliitikaid ning isegi optimaalseid võimalikke rahvusliku majanduse poliitikaid jätkusuutlikkuse mõttes. Kahjuks võib see kvadrant üldse aga tegelikkuses tühjaks/hõredaks jääda – utoopiliseks osutuda mitmel põhjusel, sest nt just viimaste poliitikate disainimine ning teostamine nõuab eeskätt kompetentsi  nii võimuritelt kui ka nende valijaskondadelt.

Eeskätt selle tõttu, et võimurkonna reaalpoliitikate tegijateks valitakse demokraatlikult sagedamini just selliste rühmade esindajad domineerima kellede sihifunktsioonides on:

a)     selgelt ja lihtsalt ja jõuliselt ning kontsentreeritult ainult hõlpsa majandustõusu dogmad/valiknäidud (nt rühma liikmed küllalt rikkad/võimekad/kavalad selleks et egotsentriliselt lihtsalt jälestada mistahes rahvuslike avalike hüvede tarbeks nendelt maksude kogumist nt nende poolt välimaale kanditavatelt kasumitelt – siin Tammsaare’likult „vurled”). 

.b)     või eeskätt vähemvõimekad/väetimad kes eksistentsiaalselt huvitatud avalikest hüvedest ja sootsiumi majanduslikust võrdsustamisest – seega külluslikust ümberjaotamisest ja vastavast progresseeruvast maksustamisest  ning  ka sootsiumisisese kadeduse vähendamise ehedatest ideoloogiatest (olgu siinkohal tinglikult lühidalt „popsid” ), selge et nendel jäävad tahaplaanile reaalsete võimaluste tõkked.

Kerge jälle näha, et popside ideaalsed rahvusliku majanduse poliitikavektorid suunduvad teise kvadranti ning vurlede omad diametraalselt neljandasse. Karta on et need rühmad mis platseeruvad diameerti keskosa  kanti – need jäävad väheste häältega sest nende poliiti kate suurem kompleksus/teadmuslikkus paistab enamusele arusaamatuna ning jõuetuna.

 Kolmas kvadrant jääb meil ürgdogmaatiliste fundamentaal-irratsionalistide pärusmaaks – neid leidub küllaga, eriti teadmusvaeguses.

 Ah et miks just komplekstasandit mudelit kasutada: ainult sellepärast et selles on võimalik vektorite kvantitatiivne võrdlemine nende omavahelise jagamise teel (muidu vektorite jagamist ei defineerita). Seejuures jagatis on omakorda kompleksarv kus reaalosa näitab võrreldavate poliitikate võimsuste suhet ja imaginaarosa mõõdab nende erisuunalisust – kas nt paremale-vasakule vms.

 Ah et miks ei ole eelnevas statistilist arvnäidet**, et nt kuidas siis meie nt vurlede poliitikate kompleksefektiivsus välja näeb nt võrreldes rahvuslikult optimaalsega/ utoopiaga – asi on selles et majandusliku ebavõrdsuse kohta puudub meil, praegu kriisijärgses määramatuse eriti, mistahes vähegi usaldusväärne ja mittevananenud statistika  –  mis praegu vähegi arvutamist kannataks (nt viimatised Gini’d on kolme-nelja aasta tagused kriisieelsed, arvata võib et kah lennukite ostud ei kajastu kohe mitte kuidagi ei tulude/kulude kvintiilides nagu kah villade tarindamine palmisaartel jne).

Kuid ikkagi, kah poliitikate kvalitatiivne/narratiivne kompleksanalüüs on intellektuaalselt väljakutsuv ning teadmuslikult positiivne: nt praeguses kontekstis saame tõsiteaduslikult defineeritult väita et vurlede poliitikas on reaalosa tugevam kui popsidel, ja vastupidi, popsidel vasakule kaldu võimas imaginaarkomponent aga reaalosa pole suurt näha. Selge see et mõlemad poliitikad on teadmuspõhiselt rahvuslikult jätkusuutmatud – kuigi lühiajaliselt võivad ühe või teise partei aidata võimule rabeleda – eriti rahvusliku avaliku sotsiaal-majandusliku teadmusruumi madala kvaliteedi keskkonnas.

Igatahes on nüüd kergem näha et jätkusuutliku poliitika tarvilikud kriteeriumid on et väetimad oleks Friedman’i järgi avalikult koolitatud, ravitsetud, töötuse puhul üleval peetud ja väärkäitujad sootsiumist isoleeritud jne ning nagu Friedman öelnud – rikaste käest oleks niipalju maksu võetud kui nad veel vähegi on nõus ära andma, seega vist vähemalt selle piirini kus ka nendele avalikud hüved hakkavad huvi pakkuma – oluliselt sisenevad nende kasulikkuse funktsiooni ja nad lakkavad regresseeruva maksustamise propageerimisest.

Muide, nt imaginaararvutuse mõistetel väitlusest saab tülikad asjatundmatud kiiresti tõrjuda.

_________________________________________________________

* http://www.audentes.eu/public/Ennuste_Speech.pdf

** Ennuste, Ü. 2009. Majanduspoliitika kvaliteedi kompleksprognoosi analüüsi näide. https://uloennuste.wordpress.com/2009/02/05/majanduspoliitika-kvaliteedi-kompleksprognoosi-analuusi-naide-visand-4-ii-09/

 

Advertisements

February 2, 2011 - Posted by | Uncategorized

No comments yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: