Ülo Ennuste Economics

papers and articles in wordpress

Cui bono

Cui bono

A)     Eurostati tabelis* on Eesti elanike koguarvuks 2013 märgitud 1 324 814 – aga ESA tabelis**   1 286 479 – seega erinevus päris mitu protsenti ja ilmselt mitmekordselt ületab juhusliku statistilise vea võimalust.

(äkki on taoline manipulatsioon kasulik globaalselt näitamaks et meie rahva arvu kriis märgatavalt ei sakutanud – erinevalt nt meie väetimatest Lõuna-naabrtitest nt – et meie valitsus ja tehnoloogia on paremad)

B)      EL Komisjoni makromajanduslikes prognoosides*** ei ole enam liikmesriikide rahvuslike majanduste oluliste kriteriaalsete indikaatorite hulgas esikohal GDP maht ja juurdekasvutempo – kui makroökonoomilisest rakursist suhteliselt väheusaldusväärsed – sest  sisaldavad rahvusliku sotsiaal-majandusliku heaolu peegeldamise seisukohalt rämpskomponente ja jagatistele omaseid illusioone jne**** – kuid meil näikse endiselt just GDP näidud olevat majandusarengu käilakujuks.

(äkki on GDP näidud lihtsalt (a) politikaanidele kõige poliitmugavam asenduskriteerium parajasti tõsiteaduslikest olulistest neo-normaalsetest (kriisijärgsest takkajärgi tarkusest) makronäitudest möödavaatamiseks nagu nt elanikkonna ning tööhõive vähenemine; tööjõu väljaränne; finantside piiritaha slikerdamine; aktuaalse individuaalse tarbimise (Eurostatis AIC) suhteline langus ELi kontekstis; majandusmehhanismide reformimine; majandusliku ebavõrdsuse süvenemine; rahvusliku heaolu jätkusuutlikkuse stabiliseerimine; rahvusliku makrostatistika manipuleeritus jne – ning seega kriisi kibedate õppetundide mahavaikimiseks kuid (b) GDP mahu kriteerium ei näi meil parajasti stimuleerivat kvaliteetse tootmisstruktuuri “tootmist – eeskätt nt tööstustoodangut – vt nt

http://www.bruegel.org/publications/publication-detail/view/795/ ning parajast võime märgata mitmesuguste sohkettevõtete (nt ilma töötajateta puhtalt kasumi transfeerimiseks) siginemist (c) seega mahunäitajates oleks kriteriaalselt eelistatum kodumaiselt kasutatav rahvuslik netotulu)

C)      EL Komisjon on viimatistel aastatel jõustanud rea uusi teaduspõhiseid mehhanisme ELi finantsmajandusliku makro-arengu stabiliseerimiseks ja kriiside ärahoidmiseks (eeskätt ESM ja Euroopa Semester). Seda täielikus teadmuses et kui süsteemis makro ei ole korras siis ei saa ka mikro olla (vt nt IMF’i ja Krugman’i*****). Kuid mis meil makro alal toimub – täiesti eitades kriisi kibedaid õppetunde ikka jahutakse kõige kõrgemalt hierarhia tipptasemetelt edasi et: palkasid ei või tõsta et see on inflatsioonile kahjulik (kuid elektrihindade hüpe pole); et investeeringuid on vaja piiritaha kõrgtehnoloogiliste riskitöökohtade rajamiseks (las kodumaine tööjõud rändab edasi välja; et nii rahvuslikult ebaõiglane kui ka rahvusvaheliselt  kõlvatu 0-kasumimaksu mehhanism laostab edasi meie rahvuslikku majandust (0-kasumimaksu tõttu Eesti ekspordib odavamat ehk konkurentsi-võimekamat kapitali). Et nt hargmaiste pankade suuvoodrid omakasulikult tuututavad meie kõrvadevahele edasi destruktiivset absurdi et kui euro variseb ja siis me saame rikkaks, et makro klaaslagi on meie majandusel, et Nobelistid on pudrupääd jne jne.

Tõepoolest – cui bono?

Parafraseerides Samuelson’i (Krugman’likult) saaksime üsna kindlalt öelda et kui sotsiaalse turumajandusliku heaolulise rahamajandusliidu makromehhanismid pole korras liidu tasemel (nt sotsiaal-majanduslik-finatsiline statistika ning kriteriaalsete projitseerimisindikaatorite valik hägune; liiduliste regulatsioonide täitmise koordineerimine politiseeritud nt rahvuslike võlakoormuste piirmahtude kohta jne) – siis ei saa ka liikmesriikide makrod olla korras (nt liikmesriikide maksusüsteemid suboptimaalselt harmoneeritud liidulises mõttes (nt liikmesriikide vahelise konkurentsi mõttes nii kapitali- kui ka kauba-turgudel, poliitilis-finantsiline korruptsioon taolise hägususe varjus jne) või liikmesriikide rahvuslike teadmusruumide kvaliteedid heterodoksed (võimaldades vaegteadmusega rahvuslikes majandusel poliitmajanduspopulistidel domineerida jne) – kui nii – siis ka liikmesriikide mikrotasemed ei saa olla korras (nt meil parajasti näib olevat eriti kasulik olevat kodumaisest majandusest suhtodavat kapitali anomaalselt piiritaha slikerdada mõningatel korporatsioonidel ja finantsorganisatsioonidel) näib kasulik olevat paljude erialade tööjõul kodumaiselt odavalt omandatud kvalifikatsiooniga anomaalselt välja rännata jne – ja mis kõige olulisem on see et kogu taoline destruktiivne düsfunktsionaalsus rahvusliku heaolu jätkusuutlikkuse mõttes näib suuresti meie väga mitmest mastist ja kaliibrist ning hierarhia tasemelt istuvatele võimuritele edasiistumiseks veel mõneks ajaks edasi olevat kasulik :=)

*) http://epp.eurostat.ec.europa.eu/tgm/table.do?tab=table&language=en&pcode=tps00001&tableSelection=1&footnotes=yes&labeling=labels&plugin=1

**) http://pub.stat.ee/px-web.2001/Dialog/Saveshow.asp

***)

http://ec.europa.eu/economy_finance/publications/european_economy/2013/pdf/2013_05_03_stat_annex_en.pdf

****) http://epp.eurostat.ec.europa.eu/portal/page/portal/gdp_and_beyond/introduction

*****)

http://blog-imfdirect.imf.org/2013/11/01/the-imf-annual-research-conference-economics-of-crises%E2%80%95past-experiences-and-present-travails/

ja

Katkeid P. Krugmani NYP.com ühest viimatisest populaarsest blogist:

OCTOBER 26, 2013, 9:43 AM

Macrofoundations (Wonkish)

 „ … I would add that macro is the only reason anyone listens to all those microeconomists who think they’re being rigorous. To see why, we need to think about the history of thought.

If you go back to the state of American economics in the 1930s and even into the 1940s, it was not at all the model-oriented, mathematical field it later became. Institutional economics was still a powerful force, and many senior economists disliked mathematical modeling.  ….

So why did model-oriented, math-heavy economics triumph? It wasn’t because general-equilibrium models of perfect competition had overwhelming empirical success. What happened, I’d argue, was Keynesian macroeconomics.

::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

It’s not an accident that Samuelson, even as he was raising the math level of microeconomics, was a key figure in the triumph of Keynesian economics. Nor was it at all an accident that his intro textbook, in its 1948 edition and for a long time thereafter, started with macro, and only got to micro later. The perceived success of macroeconomics did double duty, establishing the bona fides of a model-oriented approach and also suggesting that full employment was not too bad an assumption …..

Oh, and economists who are upset that the public seems to judge the profession by its success at macro diagnosis and prediction are missing the point: it has always been thus, and purists who disdain macro are making mock of the only reason anyone takes them at all seriously.

The academic enterprise of economics as we know it, in other words, rests on a macro foundation, and in fact a Keynesian foundation — and economists who denounce all of that as witchcraft are busily sawing off the branch they’re sitting on.

Copyright 2013 The New York Times Company

 

Advertisements

November 2, 2013 - Posted by | Uncategorized

No comments yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: