Ülo Ennuste Economics

papers and articles in wordpress

Kärpesandistatud

Kärpekriisist sandistatud majandused – ehk – viksid Rahandusministrid sellest ei räägi mida lohakad Nobelistid: Jürgen Ligi (JL): „Riigikontrolli kontrollides“ PM 8.XI 13 lk 13

 (a) riikidevaheliste mistahes makro-ökonoomiliste ja –küberneetiliste võrdluste tegemisel on ise- enesest mõistetav et need peavad olema rangelt teaduslikult – ei mingit mudamaadlust nt argumentum ad hominem stiilis nagu meie Min JL harrastab lausa Don Quixote moodi Paul Krugman’i (PK) vastu kasvõi siingi – q.v.:

„Hoolimatuses võistleb aruanne (Riigikontrolli aruanne Riigikogule, üe) Paul Krugmaniga, too ent on vähemasti Läti suhtes sõnu tagasi võtnud.“

Väga raske on ajalehelelugejal leida kinnitust et „too“ PK on „Läti suhtes sõnu tagasi võtnud“ sest PK publitseerib pea-aegu üle päeva kolumni või paar nt ajalehes NYT ja parajasti IMF avaldas PK teadusettekande finantskriisi õppetundidest (*) ja samas on nt ilmunud iga aasta tema viimatise rakendusteadusliku bestseller-monograafia „Lõpetagem see kriis – kohe!“ täiendatud kordustrükid. Ja mis kõige olulisem et PK ei ole midagi tagasi võtnud vaid teaduslikult edasi arendandnud – eriti seda et kriisi analüüsimisel ei saa piirduda ainult tegevustasemete langusega vaid nii lühi- kui ka pika-ajalisi mutilatsioone – seda laias spektris kus olulised on rahvuslikud inimlikud kannatused (nt pikaajalisest töötusest, reaalpalkade langusest, ülemäärasest hindade tõusust, majandusliku ebavõrdsuse süvenemisest, rahvusliku teadmusruumi risustamisest jne)

Mis on aga pea-aegu kindel on see et minister JL  koos akd Varblane’ga – ei ole nende avalikku rahvusvahelist sõimu erialases meedias PK kohta (et PK oli purjus ja ei saa aru) tagasi võtnud – ja seniks naad võiks vähemalt PK suhtes suud kinni hoida koos oma ilmselt pudrupäiste kannupistega või üldse lõpetada hidalgo DQ stiilis mängimse makroökonoomikas nt kriisides teadustühiste ning rahvuslikke majandusi mutileerivate kärbete ja sisemiste devalvatsioonide kaitseks – ja eriti seda alatus manipuleerivas maneeris nagu JL sageli tavatseb harrastada – nagu siingi – q.v.:

„Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse riski näitaja on Eestis muide ELi keskmisest parem, ebavõrdsuse näitaja keskmine, ent võrdluses paranenud.“

Kindlast võib leida nukataguseid allikaid mis JL seda rahvusvaheliselt fundamentaalset lauset kinnitavad – kui nt Eurostati  järgi tundub see äärmiselt kahtlasena – Eurostati järgi muide kasvõi väga läbipaistev ebavõrdsuse näit oli 2012 meil 5,4  ja EL27 keskmine 5,1 – seega meil märgatavalt kehvem ELi keskmisest ja on viimatistel aastatel just meil võrdluses halvenenud

(b) selge et riikidevahelistes võrdlustes tuleb kasutada andmeid mis on võrreldavad:

Nt suuresti erinevate majandusliku tegevuse tasemetega riikide GDP juurdekasvukasvutempod ei ole riigiti võrreldavad sest neid arvutakse kuni mitmekordselt erinevate väärtustega jagajatega – võiks öelda et mõõdetakse igas rahvuslikus majanduses erineva mõõdupulgaga. Nii ei ole ka sama riigi erinevate evolutsiooniperioodide (nt meil 90-kümnendate esimene transitsiooniperiood suurte poliitiliste riskide ja väikeste välistoetustega (**) otseselt võrreldav järgmise ELi siirdumise perioodiga millega kaasnesid suured ELi grandid ning hiljem euro stabiilsus ning usaldusväärsus). Inimene kes vähegi matemaatikat tunneb saab sellest aru – või kui ikkagi kipub seda kangekaelselt tegema nagu JL selles tekstis – siis on ilmselt nt tegemist üdini paadunud populist-politikaaniga või selle kannupoisiga nt siin JL:

„Suur pilt on siiski, et oleme 90nendate keskpaigaga võrreldes Euroopa kiireima majanduskasvuga riik. … Ka kümne aasta areng, kus kriisil eriti suur mõju, on võrdluses erakordne, ostujõuga korrigeeritud SKT on kasvanud 50 (sic! üe) protsendilt 70 (sic! üe) protsendile ELi keskmisest.“

Lõigu viimane lause on makroökonoomiliselt täiesti asjatundmatu: imaginaarselt „ostujõuga korrigeeritud“ mahtusid PPS vääringus Eurostat ei luba aastate võrdluses kasutada sest taoline korrigeerimine on äärmiselt  ligikaudne kuna PPS vääringut kuskil turul ei kasutata ega mõõdeta (sama imaginaarne nagu „klaaslagi“ mida küll nt ka NYT kasutab kuid mitte PK poolt) ja sisaldab ka inflatsiooni – seega mida vägevam inflatsioon (säästude konfiskeeriv maksustamine) seda suurem GDP suhteline tõus – mis muidugi vee ei tähenda nt kodumaiselt kasutatava NNI reaalset tõusu; muide Eurostati andmete on viimasel kümnendil või nii Soomes GDP/pc reaalselt tõusnud 10% rohkem kui Eestis ja kodumaiselt kasutava NNI/pc puhul ligi 20% (NB! Neo-normaalsuse taustal on väheusaldusväärsed GDP näidud üldse makroökonoomiliselt kolmandajärgulise olulisusega* tosinate muude olulisemate hulgas – ja ainult ning ainult nende kallal ei maksaks üldse nii palju jahuda nagu meie võimurid politikaanselt tavatsevad).

Eurostati järgi (***) on reaalselt kümne viimatise aasta jooksul on Eesti GDP/pc kasvanud 31 protsendilt 41 protsendile EL27 keskmisest!

(c) JL loomulikult siinkohal vaatab mööda kõigest sellest millest PK teaduspõhiselt räägib – eeskätt kuivõrd kriisis mõttetute kärbete ning reformidest kõrvalehiilimine sandistas rahvuslikku reaal majandust ning risustas rahvuslikku teadmusstruktuure jne – ja kuivõrd taoline mutileerumine ja invaliidistumine nii “füüsiliselt kui vaimselt” võib varjatult aastaid ja aastaid peale kriisist poliit-populistlikult „kiiret väljumist“  tegelikult edasi kesta.

Meie kurba olukorda selles suuresti ise-endale kaela tõmmatud viletsuste „suures pildis“ ja Euroopa kontekstis võrrelduna saab teatavas ulatuses igaüks kõige autentsemalt vaadata nt Komisjoni äsjasest  statistilisest teavikust (****) kus ilusti suhteliselt võrreldaval kujul kõigi ELi liikmesriikide poolesaja olulisema makroindikaatori näidud – milledes muidugi vilunud rahandusminister JL on mutist – nt meie anomaalsest reaalpalkade langusest kriisis, eratarbimise anomaalsest langusest, investeeringute languse suhtsuurest miljardite august ELi kontekstis – nagu JL vaatab koos EPga mööda ka kõige fataalsematest institusionaalsetest tõrgetest meie finantspoliitikas – maksusüsteemi käpardlikkusest ja sellest tingitud kapitalide kõlvatust piiritaha slikerdamisest suurtes mahtudes ning majandusliku ebavõrdsuse süvenemisest – tõsiselt – mis muide on meil parajasti olulisemaid rahvusliku sotsiaal- ja koostöö-kapitali kõdundajaid ning tööjõu piiritaha pressijaid jne. Selle asemel on tore asendusteemana rääkida laenatud praest 2007 ja laenamata samasuurest praest 2013 väiksemas seltskonnas.

Kokkuvõttes: Makroökonoomilise vektoriaal-kriteriaalse kiirhinnangu alusel**** Eesti sotsiaal-majandus ning selle potentsiaal kuuluvad ELi selles kriisis enimkahjustatud ebastabiilsemate liikmesriikide rühma mitmete ja mitmete oluliste rahvuslike makroindikaatorite väljenduses – ning mõningad mutilatsioonid veel jätkuvad (eeskätt tööjõu väljaränne, finantside kõlvatu siirdamine piiritaha ja tegeliku majandusliku ebavõrdsuse süvenemine ning teadmusruumi risustamine eriti valimiskampaaniates) ning kõigi nende tõenäost rehabiliteerimist nähtavas tulevikus on raske prognoosida praeguse teadustühise sotsiaal-majandusliku struktuuripoliitika jätkumisel nii reaal- kui ka institutsionaal-sfääris.

NB! P.S.:  Hea makro-uudis –

Komisjoni äsjase Sügisprognoosi Statistikalisa (****) alusel oleks Eesti tänavune „majanduskasv“ 1,3 protsenti (hinnates elanike arvuks 1,34 miljonit) – seega praktiliselt prognoosivea piires ja mitte just ELis keskmisest kiiremaid.

Kuid tulevaasta 2014 võib Komisjoni poolne statistiline kasv meil ulatuda lausa imaginaarse Klaaslaeni (Riigikontrolli termin mis ilmselt laenatud ajalehest NYT) – isegi 8 protsendini – sest kuuldavasti tulevaastast hakkavat Komisjon kärpima Eesti elanike arvu näitu viie protsendi võrra või sinna kanti (kui Komisjon samas ei rakenda standardset statistilist mutatis mutandis protseduuri).

NB!: Veelgi värskem ja parem makro-uudis –

Ilmselt EP Statistika Tabeli http://statistika.eestipank.ee/?lng=et#listMenu/818/treeMenu/MAKSEBIL_JA_INVPOS/145/300

järgi võib pea-aegu kindlalt prognoosida et tänavu kolmandas kvartalis oli trendiline pöördepunt Eestist investeeringute viimatistel aastatel mahukal siirdamisel piiritaha – vastupidiseks (ilmselt ka seoses tänu ELi grantide vähenemisele :=).                

(*) http://www.imf.org/external/np/res/seminars/2013/arc/pdf/Krugman.pdf (vt ka Lisa)

(**) Ennuste. Ü. 2007. Dual Market-Transition in Estonia 1987-2006: Institutional Mechanism Analysis Approach. In: “EUROPE AFTER HISTORICAL ENLARGEMENT”. The Proceedings of 5th Audentes Spring Conference, Apr. 28 2007, Tallinn, 60-126: http://www.ies.ee/iesp/No3/

(***) http://epp.eurostat.ec.europa.eu/tgm/refreshTableAction.do?tab=table&plugin=1&pcode=tsdec100&language=en

(****)

http://ec.europa.eu/economy_finance/publications/european_economy/2013/pdf/2013_11_05_stat_annex_en.pdf (NB! Komisjon erinevalt Eurostatist PPS vääringut ei kasuta – ekslikult nimetakse seda imaginaarkonstruktsiooni ka “ostujõu” indeksiks – siiski õigem oleks Eurostati järgi tõlgendada lokaaldeflaatorina)

Lisa: lõike ühest Paul Krugman’i NYT 7.XI 13 tekstist

The Mutilated Economy

By PAUL KRUGMAN

Five years and eleven months have now passed since the U.S. economy entered recession. Officially, that recession ended in the middle of 2009, but nobody would argue that we’ve had anything like a full recovery. Official unemployment remains high, and it would be much higher if so many people hadn’t dropped out of the labor force. Long-term unemployment — the number of people who have been out of work for six months or more — is four times what it was before the recession.

These dry numbers translate into millions of human tragedies — homes lost, careers destroyed, young people who can’t get their lives started. And many people have pleaded all along for policies that put job creation front and center. Their pleas have, however, been drowned out by the voices of conventional prudence. We can’t spend more money on jobs, say these voices, because that would mean more debt. We can’t even hire unemployed workers and put idle savings to work building roads, tunnels, schools. Never mind the short run, we have to think about the future!

The bitter irony, then, is that it turns out that by failing to address unemployment, we have, in fact, been sacrificing the future, too. What passes these days for sound policy is in fact a form of economic self-mutilation, which will cripple America for many years to come. Or so say researchers from the Federal Reserve, and I’m sorry to say that I believe them.

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

How so? According to the paper (with the unassuming title “Aggregate Supply in the United States: Recent Developments and Implications for the Conduct of Monetary Policy”), our seemingly endless slump has done long-term damage through multiple channels. The long-term unemployed eventually come to be seen as unemployable; business investment lags thanks to weak sales; new businesses don’t get started; and existing businesses skimp on research and development.

What’s more, the authors — one of whom is the Federal Reserve Board’s director of research and statistics, so we’re not talking about obscure academics — put a number to these effects, and it’s terrifying. They suggest that economic weakness has already reduced America’s economic potential by around 7 percent, which means that it makes us poorer to the tune of more than $1 trillion a year. And we’re not talking about just one year’s losses, we’re talking about long-term damage: $1 trillion a year for multiple years.

That estimate is the end product of some complex data-crunching, and you can quibble with the details. Hey, maybe we’re only losing $800 billion a year. But the evidence is overwhelming that by failing to respond effectively to mass unemployment — by not even making unemployment a major policy priority — we’ve done ourselves immense long-term damage.

And it is, as I said, a bitter irony, because one main reason we’ve done so little about unemployment is the preaching of deficit scolds, who have wrapped themselves in the mantle of long-run responsibility — which they have managed to get identified in the public mind almost entirely with holding down government debt.

This never made sense even in its own terms. As some of us have tried to explain, debt, while it can pose problems, doesn’t make the nation poorer, because it’s money we owe to ourselves. Anyone who talks about how we’re borrowing from our children just hasn’t done the math.

True, debt can indirectly make us poorer if deficits drive up interest rates and thereby discourage productive investment. But that hasn’t been happening. Instead, investment is low because of the economy’s weakness. And one of the main things keeping the economy weak is the depressing effect of cutbacks in public spending — especially, by the way, cuts in public investment — all justified in the name of protecting the future from the wildly exaggerated threat of excessive debt.

Is there any chance of reversing this damage? The Fed researchers are pessimistic, and, once again, I fear that they’re probably right. America will probably spend decades paying for the mistaken priorities of the past few years.

It’s really a terrible story: a tale of self-inflicted harm, made all the worse because it was done in the name of responsibility. And the damage continues as we speak.

Advertisements

November 9, 2013 - Posted by | Uncategorized

No comments yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: