Ülo Ennuste Economics

papers and articles in wordpress

NB! Thomas Piketty 2014

Tõsiteaduslikult – prantslaslik elegantne lihtsustatud väheveenev magnum narratiiv: Thomas Piketty (2014) „CAPITAL IN THE TWENTY-FIRST CENTURY“ Cambridge, Massachusetts, viii 683 pp

a)      näib et sisuliselt see pabermonograafia on „Narratiiv“ – siinkohal teaduskäsitluse mõttes kui verbaalne mittetehniline kohati (üle)lihtsustatud aruanne „tehnilisest“ uuringust mis tehnilises osas Võrgus Thomas Piketty (TP) poolt avaldatud 2013 kui „Annexe“*

b)      „prantsuslik“ – vist Bazac väitnud et prantsuslikult on elegants olulisem ratsionaalsusest – ja Balzac’ile osundab elegantselt prof TP selles narratiivis tosinaid kordi nagu Max’igi “Kapital” (vt Index lk671). Ilmselt on prantsusepära ka see et TP eelistab Euroopat käsitleda 3 kuni 4-5 EL liikmesriigi näitel ning eeskätt prantsuse teadlasi viidata. Ja nendestki praagib välja nt prantsuse päritolu MajandusNobelisti 1983 Gerard Debreu kui puhtmatemaatilise tüübi (vt ENE2 lk69) – sest TP ei näi enam parajati omavat terakestki respekti abstraktse matemaatika/küberneetika kasutjate vastu sotsiaalteadustes (nt lk574) – eriti mitte küberneetiliste sotsiaalsete mehhanismide matemaatilise disaini ala teadlaste vastu – erialal mis on 21. sajandi majandusteaduse tipus ja mille tulemused on eriti olulised nii rahvuslike tulude kui ka varade ümberjaotuses ning ebavõrdsuste kujundamisel – tõsi küll et taoliste mehhanismide seaduslikustamine toimub poliitikute/oligarhide poolt ja ilmselt oluliselt ka plutokraatide mõjutusel. Vaatamata sellele siinkohal lähtume kriitikas just sotsiaalküberneetilisest makrospektrist ehk 21. sajandi evolutsioonökonoomilisest rakursist (kuigi selle suuna tosinatele moodsatele tippesindajatele me osundusi üldiselt ei leia)

c)       „populariseeriv“ – autori poolt mõeldud tavalugejale (vt lk579) vastavalt esitet „Annexe“ käsitlust lihtsustatud verbaalsel kujul  – mis muidugi avab ka võimalusi kõlvatuteks populistlikeks tõlgendusteks ning samas piirab kahjuks teadusloogilist fasifitseeritavust tuvastada – seega avab ka pressikriitikutele laiad võimalused tekstist mõttetuste ning vasturääkivuste ekslikku esiletoomist – nimelt ongi juba rahvusvaheliselt kümned kriitikud arvukalt ka eksitavaid vastuväiteid ning küsitavus esitanud (vt nt taoliste pihta kriitikat Krugman’i poolt –  http://krugman.blogs.nytimes.com/2014/05/24/is-piketty-all-wrong/?smid=fb-share – kusjuures Krugman unustab võimakuse et juhul kui kriitika  on eksitav siis samas võis ikkagi olla TP eksinud)

d)      muidugi TP nn kapitalismi vastuolude põhimudel Kokkuvõttes lk 571: r>g kus r on kapitali rentaabluse määr ja g nt GDP või sissetulekute juurdekasvutempo (paluks siin mitte tähelpanu pöörata matemaatilistele küsitavustele eriti isegi mitte 20. sajandi optimeerimise rakursist või isegi mitte 19.sajandi tõenäosusteoreetilises mõttes – igal juhul see mudel ei räägi midagi ei tasakaalu ega riskide kohta – ebavõrdsuse anomaaliatest rääkimata) on tõesti elegantne lihtsustus – kuid kohati kahjuks täiesti ebaratsionaalne sest nagu TP lk571 vihjab et see kehtib eeldusel/tingimusel kui kapitalism on “omapead jäetud”. Tegelikkuses taoline eeldus tänapäeval arenenud majndustes eriti ei kehti sest sotsiaalsed turumajandused on reguleeritud koordineerivate küberneetiliste mehhanismidega (M) taotlemaks sotsiaalselt õiglast ning efektiivset jätkusuutlikku tasakaalu ja progressi: r(M)=g(M). Seejuures adekvaatne M (elementideks eeskätt progresseeruvad maksumehhanismid mida ka TP rõhutab, kuid reguleerivate mehhanismide hulka kuuluvad ka tarbimismaksud ning inflatsioon ning jaehindade indeks – mis kahjuks TP on jätnud suures osas kahesilma vahele) on väga kompleksne sest peab agentide kvaliteetseks koordineerimiseks (nii aineliselt kui ka moraalselt) arvestama arvukate riskidega (sh ka eriti hierarhiliste agentide moraaliriskidega ja just eriti andmemoonutuste vallas jne). Edasi on mudel staatiline ja seega mitteadekvaatne kapitali kirjeldamiseks mis on sisuliselt dünaamiline/kumulatiivne ning selles mõttes on see mudel siinkohal täiesti läbipaistmatu ehk teadusloogilises mõistes mitte-falsifitseeritav ehk mõttetu ning narratiivselt lugejat mitte-veenav. Liiatigi on reaalne g mitte otseselt mõõdetav vaid tuletatav arvestusliku deflaatori/inflatsiooni abil mis selle näidu ligikaudsust veelgi suurendab (erinevalt r indikaatorist) – igal juhul g pole midagi mida rahvas saaks patta panna või mis nt GDP alusel oluliselt aitaks peegeldada ka tegelikku ebavõrdsust kodumaises majanduses (nt parajasti Eestis slikerdatakse oluline osa GDP juurdekasvus mahust piirita)

e)     kapitalivoogude struktuursete (nt kasumite ja pensionite- ning sotsiaalkindlustuse-fondide, deposiitide, investeeringute, välistoetuste, laenude jne) kvaliteetsete koordineerimismehhanismide keerukus ning suur dimensionaalsus nõuab 21. sajandil paratamatult nende disainimisel keerukaid formaliseeritud/matemaatilisi moodsaid mudeleid ja IKT käsitlusi – sest naturaalse intelligentsi ning demokraatlike protseduuride puhul lihtsalt kaob taolistes probleemides järg käest ära kõikide tagasiside ja kaudsete efektide arvestamisel kompleksetes hierahilistes stohhastilistes moraaliriskilistes koordineerimise süsteemides. Nt teatavate gruppide (eriti teadustühiste ning eetikavaeste) otsestes huvides on alati korporatsioonide tulumaksude nullimine ja nii justkui konkurentsieeliste kindlustamine jne. Kuid mis Eesti näitel on selgunud on see et taoline anomaalia (nt 0-kasumimaks) viib nii kodumaise kapitali pagemisele kui ka tööjõu väljarännule jne. Taolisele rahvusliku majanduse laastamisele on ka TP tähelepanu juhtinud lk 493-514  – samas aga ka vastuokselt kahetsusväärselt soovitanud majandusteaduses matemaatilisi keerukusi vältida ning siinjuures isegi mitte erandit tehes nt isegi mitte küberneetiliste koordineerimise mehhanismide kvaliteetsele moodsale disainimisele

f)       loomulikult tuleb lugejal silmas pidada et Narratiivi pealkiri „Capital“ on jällegi TP poolt elegantne pilkupüüdev lihtsustus sest tegelikult on analüüsi all eeskätt majandusliku ning varalise ebavõrdsuse evolutsioon ning eeskätt finants/turu kapitali alusel – mis aga 21. sajandil on arenenud maailma rahvuslikes majandustes ainult üks osis nii inim- kui ka sotsiaal-kapitali kõrval – rääkimata rahvuslikust teaduskapitalist – sh sotsiaalküberneetilisest: millest muide sõltuvad ka valimiste kvaliteedid ning valitsuste kvaliteet jne. Seega ega ikka tänapäeva mõistes ainult finantsvarade jaotuse alusel (mis muide ka administratiiv-statistiliselt ilmselt äärmiselt ligikaudselt hinnatavad) ikka midagi põhjapanevat kõigi tänapäeval oluliste varade jaotuse evolutsiooni kohta arenenud riikides determinatiivselt väita ei saa  – kuigi just selle küsimuse isoleeritud käsitlus on muidugi eriti bulvarimeedias (FT k.a) kuum küsimus ja äratab suurt tähelpanu – nii poolt kui vastu – eriti kui narratiiv on sihistatud tulujaotuse 10%-1% tipprühmadele

g) monograafia lk1 sisaldab autori väidet et see Tema magnum opus käsitleb viimatise kolme sajandi globaalset majandusevolutsiooni moodsas teoreetilises raamistikus – selles moodsuses lubage küll kahelda – ei ole osundusi ei Moodsatele Nobelistidele ei institutsionaalökonoomikas, ei mehhanismide disaini teoorias, ei riski teoorias ega stohhastikas (mis võimaldab määramatuseid täppisteaduslikult modelleerida), ei sotsiaalküberneetikas (hierarhilises koordineerimises), ei matemaatilises mänguteoorias – seega keskmine mulluse sajandi keskpaiga teoreetiline tase. Liiatigi nii pikka perioodi evolutsiooni ei saa tänapäeva teooriate mõistes adekvaatselt käsitleda taoliste väikeste mudelitega (r>g). Rääkimata sellest et “g” ei ole ammugi enam vähemasti EL28 demokraatlikus teaduslikus konteksis miski oluline usaldusväärne kriteriaalne indikaator (nt Euroopa Semestri mehhanismis rakendatakse ligi pooltsada kriteriaalset indikaatorit hierarhiliselt ning g võib sageli nulliks osutuda ja seega palju segadust tekitada (nulliga jagamist ei defineerita) ning samas r kalibreerimine osutub ilmset vägagi ligikaudseks/hajuvaks eriti kui tegemist on sajandiliste perioodidega) – küll seda populistlikus tühiteaduslikus partokraatlikus kehkenpüksluses. Kahetsusväärselt ei sisalda Narratiiv üldse majandusliku ebavõrdsuse kui regressori mõjude analüüsi – rääkimata optimaalsusest (ideaalsusest, agatoopilisusest, tasakaallulisusest, riskilisusest jne)

h) professionaalne kriitika algas Narratiivi kohta tõsiselt FT’s 23.V 14 „Data problems with Capital in the 21st Century“: http://blogs.ft.com/money-supply/2014/05/23/data-problems-with-capit… kus süüdistati et TP andmekäsitlus on subjektiivne/manipulatiivne „kirsikorjamine“  ja sellele on TP esitanud juba põhjaliku vastuse“: http://piketty.pse.ens.fr/files/capital21c/en/Piketty2014TechnicalAppendixResponsetoFT.pdf

Ilmselt on selles episoodis palju segadust mis tingitud asjaolust et TP ei kasuta teaduslogilist andmeriski (sh moraaliriski) hindamist moodsa matemaatilise stohhastilise otsustusteooria kohaselt: ei hinda majanduslike arvandmete usalduspiire ega allikate usaldusväärsust nende sünteesimisel jne. Õigemini selliselt toimides olekski kogu käsitlus sajandite lõikes muutunud mõttetuks sest sajandite vanuste arvandmete objektiivne hajuvus/negentroopia  on niivõrd suur et nende alusel mingeid taolisi usaldusväärseid arvanalüüse kvantitatiivselt pole võimalik teha (nt GDP administratiivse statistika pidamine algas alles möödunud sajandi keskelt ja isegi sellel indikaatoril ning selle kavutempo statistikal on suur ligikaudsus eriti riikidevahelise võrdluse kontekstis – nt kas prostitutsioonilised tegevused on sisse arvestatud või mitte). Häda on selles et kuigi Narratiivi pealkirjas on fokuseeritud populislikult „21. sajand“ – ulatub Narratiivi kronoloogiline tagasivaade sajanditesse – seega autori sõnul „Isa Goriot“ epohhi – mis veelgi hullem et autori kontseptsioonid majandusliku ebavõrdsuse ja ümberjaotuse vallas näivat eeskätt pärinevat samast perioodist ehk lähedaselt Marx’i omadega: need on eeskätt mikroökonoomilis-sotsiaalsed ning nälja piiril ja seega fataalsemad – samas parajasti 21. sajandi probleemid on eeskätt makro-globaalsed ning peamiselt sotsiaalse õigluse vallast (vt ka http://www.ft.com/intl/cms/s/2/36d0831a-eca2-11e3-8963-00144feabdc0.html#axzz347diupLw) – eeskätt kirjanduslikult rohkem „1984“ vallast (muide ka Orwell olla Pariisis aastaid oma tädi juures ja toel kirjutanud – niiet TP’l võiks „1984“ olla viidatud küll ja küll): nt rahvuslike ning nende liitude tulude ja varade ümberjaotamine nii rahvuslike kui ka liitude võimumonopolide kaitseks kui huvides – aga seega ka mõnevõrra majandusliku ebavõrdsuse teatavas ohjeldamises sotsiaalsete katastroofide vältimiseks ning loomulikult taikuunide finantsstabiilsuse metakindlustamises (nt ESM mehhanism) aga ka looduskeskkonna paratamatuks poliitkasulikuks kaitseks globaalselt (kliima soojenemine nt) ning nt parajasti ka WWIII või WWIV (mida Einstein’i väitel peetavat kaigastega) ärahoidmiseks vms. Eeskätt aga jääb TP’l puudu moodsast 21. sajandi stiilis stohhastilisest makroökonoomilisest tasakakaaluteooriate järgimisest – mis suuresti pärinevad ka prantsuse päritolu matemaatilise tõenäsusteoreetilise kallakuga Nobelistide G. Debreu ja M. Allais pärandist

i) kahtlemata on see „magnum opus“ Krugman’i järgi tõesti selle aasta või isegi kümnendi üks märkimisväärsemaid majandusteaduslikke menukaid – kuid mitte selle tõttu mida pealkiri lubab – vaid et see käsitleb väga paljusid olulisi aktuaalseid sotsiaalmajanduslikke probleeme ning neid tingivaid mehhanisme küllaltki põhjenduslike evolutsiooniliste narratiividena. Ei saa jätta kiitmata et nt Eesti rakursist on siin verbaalselt lausa puust ja punaselt hästi seletatud et anomaalsed regressiivsed maksusüsteemid (sh 0-kasumimaks) on rahvuslikku jätkusuutlikkus laastavad – kuigi taoliste korruptsiooniliste mehhanismide jõustamine kindlustab populistlike politikaanide ja oligarhide ning ebaeetiliste magnaatide võimu. Samuti on märkimisväärne et punase niidina autor vihjab et et eekätt teaduse difusioon koos kapitali akumulatsiooniga rahvuslikku teadmusruumi võimaldab inimkonnal Marx’i ebavõrdsuse viletsuse nõiaringist päästa – seejuures märkimata et see difusioon peab eeskätt algama rahvuslikest majandusmehhanismidest ja nende harmoneerimisest – välja tõrjudes nt politikaanse käpardliku moraaliriskiliste maksuseaduste vusserdamise ja sellealase rahvusvaheliste populistlike kõlvatute konkurentsieeliste sepitsemiseks mis lõppkokkuvõttes kodumaiseid maksumaksjaid laostab.

 

*) Näib et uurimuse tehniline sisu on saadaval Thomas Piketty koduleheküljel:

Annexe technique du livre « Le capital au 21e siècle“ –

Editions du seuil – Septembre 2013 –                  http://piketty.pse.ens.fr/capital21c

vt ka http://piketty.pse.ens.fr/files/capital21c/Piketty2013AnnexeTechnique.pdf

P.S.: Sine ira et studio – kuid moodsa evolutsioonilise heterodokse küberneetilise majandusteooria rakursist*

Olles tutvunud ligemale tosina rahvusvaheliselt tunnustet teadjamehe lahknevate arvamustega sellel erialal TR 2014 bestselleri* kohta nii Economis’tis kui ka FT’s ja rääkimata Krugman’ist NYT’s jne ning omakorda nende tekstide kohta sadade identifitseeritud kommidega mis ilmselt näivat olevat asjatundlikud – ja ka ise seda „telliskivi“ raamatut püüdnud tosinaid tunde mõttega käes hoida – jääb lisada vaid järgmist mis veelgi üllatas:

Esiteks see et kui FT’s Mr C.Giles’e kriitika** oli eeskätt suunatud prof TP poolt kasutatud ulatusliku andmestruktuuri alal väidetavalt suuresti „kirsinäpitsemise“ (et mitte öelda manipuleerimise) paljastamisele ning selle vastu – siis ise arvan et veelgi kahetsusväärsemalt toimub taoline subjektiivne selekteerimise näht raamatus teoreetilisel ning metoodilisel ning kontseputaalsel pinnal. Tõepoolest: nt miks on rahvusliku elanikkonna majanduslikku ebavõrdsust jooksvalt käsitletud valitult ainult sissetulekute aga mitte ka paralleelselt nt moodsa aktuaalse individuaalse tarbimise (Eurostatis AIC) näitel, miks ka mitte piirkondlikult ja subregionaalselt – miks ainult eeskätt finants ning turgude varade aga mitte ka nt inimkapitali ning moraalkapitali ehk respekteeritavuse näitel ning miks pole näitajate tõenäsuslikke negentroopilisi karakteristikuid ja nendega seotud moraaliriskide käsitlust – jne – ja eriti kahetsusväärselt näeb välja prof TP autorite viidete ilmsel laus-subjektiivne valik mis näikse välja noppivat eeskätt prantsuse päritolu autoreid ja lisaks sellele rangelt matemaatikat ja küberneetikat mitte respekteerivaid autoreid

Teiseks et ikkagi laiale lugejaskonnale suupäraseks lugemiseks lihtsustatud Narratiivis mudel (r>g) mida FT’s nt Mr M.Wolf küll kiidab oma ülevaates*** valemi lihtsuse eest (põhiline kiitus siiski kuulub ebavõrdsusprobleemi eriti kaalukale tähtsustamisele TP poolt) – on majandusteoreetiliselt ikkagi väga räigelt ülelihtsustatud isegi narratiivsena ning seega moodsa makroökonoomiliste suurte tasakaalu optimummudelite ning sotsiaalküberneetika implementatsiooni mehhanismide matemaatilise disaini seisukohast täiesti ebaadekvaatne aproksimatsioon niivõrd komplekssete fenomenide uurimiseks mida on ka FTs märgitud***+märkused (tegelt on Raamatus veel üks mudel et (beeta=s/g) – aga parajasti on mitmetes arenenud rahvuslikus majanduses juht kus  juurdekasvtempo (g) on nulli lähedal mis muudab beeta arvutamise teadusloogiliselt mõttetuks). Veelgi suurem häda on et r  on sisuliselt hägusalt määratletud ning see võimaldab mudelit lausa absurselt interpreteerida nagu võiks rahvuslik kapitalitoogi maht ületada kogu rahvusliku tulu mahtu – kõik see võimaldab kellele tahes selle uurimuse väiteid vabalt tõlgendada kas nii või naa

Kolmandaks ei ole piisavalt tähelpanu pööratud rahvuslike majanduste majandusküberneetiliste mehhanismide/institutsioonide evolutsiooni mõjudele stohhastilises riskide keskkonnas – seda eriti majandusliku ebavõrdsuse reguleerival koordineerimisel – seega normatiivselt mis ongi moodsate majandusküberneetiliste teooriate tuum**** (muide siinkohal nt prantsuse päritolu Nobelisti G.Debreu (1983) tulemuste kasutamise puudumine hierarhiliste määramatute majandusmudelite küberneetilise koordineerimise alal nt monograafias “Value Theory” (1959 ) mis paneb range formaliseeritud baasi hindadega koordineerimisele ning osaliselt ka määramatust arvestavalt – ja mis probleemistik TP’l suuresti käsitlema – jätab sellesse suurteosesse siiski suure lünga.

Lõpuks: puhtmajandusajaloolisest rakursist on Narratiiv suurepärane – kuid ainult mittekvantitatiivselt – häda on selles et nt lk352 on r ning g väärtused Prantsusmaal aastal 1820 (sic!) kalibreeritud promilli täpsusega – taevane arm – andmeriske tuleks tõsiteaduslikus käsitluses eeskätt respekteerida!

*) Thomas Piketty (2014) „CAPITAL IN THE TWENTY-FIRST CENTURY“ Cambridge, Massachusetts, viii 683 pp (Helsingis müügil hinnaga ca 40 €)

**) Professionaalne kriitika algas tõsiselt FT’s 23.V 14 „Data problems with Capital in the 21st Century“: http://blogs.ft.com/money-supply/2014/05/23/data-problems-with-capit… kus süüdistati et TP andmekäsitlus on subjektiivne/manipulatiivne „kirsikorjamine“  ja sellele on TP esitanud juba põhjaliku vastuse“: http://piketty.pse.ens.fr/files/capital21c/en/Piketty2014TechnicalAppendixResponsetoFT.pdf

***) http://www.ft.com/intl/cms/s/2/0c6e9302-c3e2-11e3-a8e0-00144feabdc0.html#axzz33eMcYajfhttp://www.ft.com/intl/cms/s/2/0c6e9302-c3e2-11e3-a8e0-00144feabdc0.html#axzz33eMcYajf

http://www.ft.com/intl/cms/s/0/a7059608-ca28-11e3-8a31-00144feabdc0.html#axzz33eMcYajf

*****) vt nt Journal of Institutional Economics:

http://journals.cambridge.org/action/displayAbstract?fromPage=online&aid=9160013&fileId=S1744137413000192

Lisa: Komme prof Piketty 2014 monograafia asjus

Komm Blogile https://uloennuste.wordpress.com/2014/05/30/nb-thomas-pikkety-2014/

Hea Ülo, Teie arvamus Piketty matemaatiliste oskuste ja suhtumise kohta tundub ekslik ning ei lähe kokku tema CV-ga (http://piketty.pse.ens.fr/en/cv-en). Pigem on tema näol tegemist harvaesineva kombinatsiooniga matemaatilisest majandusteoreetikust, kellel muuhulgas ka tugev huvi tulujaotuse ning ebavõrdsuse vastu. Ja raamat on ilmselgelt mõeldud laiemale lugejaskonnale, tema tõsiteaduslike kirjutistega tutvumiseks tasub heita veelkord pilk tema publikatsioonide nimekirjale.

Comment by A | June 3, 2014 | Edit | Reply

Vastus – hea @A.edu.ee – tänud märkuse eest: olen teadlik et prof TP on loomult matemaatiline geenius võiks prantslasikult öelda lausa majandusmatemaatiline Mozart (22 aastaselt majandusmat alal PhD) kuid ilmselt praeguseks (nt 2014 “Capital … ” vihjetes) pööranud peast seisukohale et majandusmatemaatikud on liiga sageli silmakirjalikud ning ei tea mitte midagi mitte millestki nt: arvukate taoliste vihjete hulgast leiame selle Narratiivi Kokkuvõttest lk574 nt –

“In fact, thous methods relay on on an immoderate use of mathematical models, which are frecuently no more than an excuse for occupaying the terrain and masking the vacuty of the content.”

Seda üllatavat “pööramist” kinnitab Narratiivis ka tõik et TP üldiselt ignoreerib matemaatilisi/mitteprantslasi makro-ökonoomilisi ning sotsiaal-küberneetilisi Apostleid ning Nobeliste. Tõepoolest nt matemaatiline MajandusNobelist 1983 Gerard Debreu on viitamata kuigi selles monograafias peaks vist enamuse asjatundjate arvates. Sama lugu nt ka järgmiste tosinate tippudega selles valdkonna kes üldse kahetsusväärselt puuduvad või ainult mokaotsast mainitud: A.Sen, F.Ramsey, M.Friedman, J.Stiglitz, Ed.Phelps, O.Williamson, P.Krugman, L.Hurwicz, jne jne jne ning naljakal kombel näib autor täiesti mööda vaatavat ka mitmetest rahvusvaheliselt tunnustatud autoritest nii majandusliku kui ka sotsiaalse ebavõrdsuse alal nagu nt M.Olsen ja D.Baker ning G.Becker jne.

 

P.S.: Letter to the FT  4.VI 14

On final debatable question by the FT to Prof Piketty’s renown book

From Dr Ülo Ennuste

Sir, In – “Technical appendix of the book « Capital in the twenty-first century»
Appendix to chapter 10. Inequality of Capital Ownership Addendum: Response to FT“ Thomas Piketty, May 28 2014 (http://piketty.pse.ens.fr/capital21c)

– on the p10 we can find this question by Mr Giles and Piketty’s answer:

“Finally, the FT also expresses the following concern: the European average series, which I computed by making a simple arithmetic series between France, Britain and Sweden, should have been computed using population weighted averages. I do agree that population (or GDP) weighted averages are generally superior to simple arithmetic averages. … But in case Britain did follow a markedly different pattern than the other countries in recent decades (with a decline in wealth inequality rather than a rise), then putting more weight on Britain than on Sweden becomes a significant issue. So we are back to the previous question: what happened to wealth inequality in Britain in recent decades? The FT seems to believe it has become more equal; however the way they use self-reported wealth survey data is not convincing. … “
– If so that in case of Britain the available data is less credible/adequate than for France and Sweden – if that is the case why are the dicussers not considering weighing averages according to the reliability of the data – probably theoretically much superior to population or GDP averages – at least on the basis of mathematical information and probabilistic decision theories?

May 30, 2014 - Posted by | Uncategorized

3 Comments »

  1. Hea Ülo, Teie arvamus Piketty matemaatiliste oskuste ja suhtumise kohta tundub ekslik ning ei lähe kokku tema CV-ga (http://piketty.pse.ens.fr/en/cv-en). Pigem on tema näol tegemist harvaesineva kombinatsiooniga matemaatilisest majandusteoreetikust, kellel muuhulgas ka tugev huvi tulujaotuse ning ebavõrdsuse vastu. Ja raamat on ilmselgelt mõeldud laiemale lugejaskonnale, tema tõsiteaduslike kirjutistega tutvumiseks tasub heita veelkord pilk tema publikatsioonide nimekirjale.

    Comment by A | June 3, 2014 | Reply

    • hea @A.edu.ee – tänud märkuse eest: olen teadlik et prof TP on loomult matemaatiline geenius võiks prantslasikult öelda lausa majandusmatemaatiline Mozart(22 aastaselt majandusmat alal dr) kuid ilmselt praeguseks (nt 2014 “Capital … ” vihjetes) pööranud peast seisukohale et majandusmatemaatikud on liiga sageli silmakirjalikud ning ei tea mitte midagi mitte millestki nt: arvukate taoliste vihjete hulgast leiame selle Narratiivi Kokkuvõttest lk574 nt –

      “In fact, thous methods relay on on an immoderate use of mathematical models, which are frecuently no more than an excuse for occupaying the terrain and masking the vacuty of the content.”

      Seda üllatavat “pööramist” kinnitab Narratiivis ka tõik et TP üldiselt ignoreerib matemaatilisi/mitteprantslasi makro-ökonoomilisi ning sotsiaal-küberneetilisi Apostleid ning Nobeliste. Tõepoolest nt matemaatiline MajandusNobelist 1983 Gerard Debreu on viitamata kuigi selles monograafias peaks vist enamuse asjatundjate arvates. Sama lugu nt ka järgmiste tosinate tippudega selles valdkonna kes üldse kahetsusväärselt puuduvad või ainult mokaotsast mainitud:A.Sen, F.Ramsey, J.Stiglitz, Ed.Phelps, O. Williamson, P.Krugman, jne jne jne.

      Comment by Ülo Ennuste | June 4, 2014 | Reply

  2. Letter 4.VI 14

    On final debatable question by the FT to Prof Piketty’s renown book

    From Dr Ülo Ennuste

    Sir, In – “Technical appendix of the book « Capital in the twenty-first century»
    Appendix to chapter 10. Inequality of Capital Ownership Addendum: Response to FT“ Thomas Piketty, May 28 2014 (http://piketty.pse.ens.fr/capital21c)

    – on the p10 we can find this question by Mr Giles and Piketty’s answer:

    “Finally, the FT also expresses the following concern: the European average series, which I computed by making a simple arithmetic series between France, Britain and Sweden, should have been computed using population weighted averages. I do agree that population (or GDP) weighted averages are generally superior to simple arithmetic averages. … But in case Britain did follow a markedly different pattern than the other countries in recent decades (with a decline in wealth inequality rather than a rise), then putting more weight on Britain than on Sweden becomes a significant issue. So we are back to the previous question: what happened to wealth inequality in Britain in recent decades? The FT seems to believe it has become more equal; however the way they use self-reported wealth survey data is not convincing. … “
    – If so that in case of Britain the available data is less credible/adequate than for France and Sweden – if that is the case why are the dicussers not considering weighing averages according to the reliability of the data – probably theoretically much superior to population or GDP averages – at least on the basis of mathematical information and probabilistic decision theories?

    Dr Ülo Ennuste, Fellow of the Institute for European Studies, Tallinn, Estonia

    Comment by Ülo Ennuste | June 4, 2014 | Reply


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: