Ülo Ennuste Economics

papers and articles in wordpress

Patrick Modiano’st FT.com spektrist

Väljaspool laupäevast kirjanduse ja kunsti rubriiki FT.com avaldas tavalise majanduspoliitika stiilis  arvamuse Patrick Modiano kohta:

(http://www.ft.com/intl/cms/s/0/98e7fc8c-4e3f-11e4-bfda-00144feab7de.html#)

“Patrick Modiano: A shy writer shines a light on a dark past” By Anne-Sylvaine Chassany

 

“Fans say the Nobel laureate for literature has his own genre, writes Anne-Sylvaine Chassany”

Muide ka arvamuse autor ei ole vist märkimisväärne kultuuriinimene vaid FT’i erafirmade korrespondent ning teksti kokkuvõtteks ta esitab mitte oma väidet vaid osundab väidetavalt Modiano’ sõpra Marion Van Renterghem’i:

“He is haunted by the German occupation, not so much as a historical period, but because it has revealed the ambivalence of the human soul, he is fascinated by troubled waters.”

 

Kuid selle finantslehe publiku puhul ongi nii õigem – sest selle publiku puhul võib parajasti esimeseks küsimuseks olla: et kuidas nii et prantslased müüvad parajasti sõjardputinoididele Mistral-aluseid ja saavad veel Nobel.orgist miljoni preemiaks peale. Tõsi küll et praeguseks on Mtehing peatatud – kuid FT järgi ka see peatamine ei ole sugugi prantslastele valutu:  sest vastavalt lepingule tuleb lepingu nurjamise eest Putinile maksta üle miljardi trahvi  – ja – mida siis veel peale hakata praeguseks ilmselt juba tehniliselt aegunud kuid ehitamiseks miljardeid maksma läinud poolikute sõjalaevadega.

Kuid Modiano okupatsioonide ajaloolised kummitused ning kaasnevad inimhingede ambivalentsused sogastes vetes – nii kollaboratsioonis kui resistance’s – need on teemad mis vajaksid ka meie romaanides lõpmatult suuremad tähelepanu. Artiklist loeme et prantslastele olid need pikka aega tabuteema sest Charles de Gaulle olla need teema kohe käskinud kõvale panna peale sõja lõppu ja kollaboraal-kindral Petain’i surma mõistmist – et mitte prantsuse rahvast rohkem lõhestada. Selge et selle vaikiva paarikümne aastase perioodiga vajusid paljud rahvuslikult (nt ka komplitseeritud suhted kommunistidega) ning üliolulised inimlikud identiteedi probleemid unustusse ning ohtlikku eksitavasse teadmushämarusse ja seda olulisem just nüüd lõpuks ometi Modiano tõeotsinguid tähtsustada.

Veelgi hullem lugu meiega seoses poolesajandilise kommunistliku terror-okupatsiooniga ning ajaloolise mäluga ja seoses sellega rahvusliku teadmusruumi mürgitamise ning elanike mõtlemisvõime nn dialektilise hägustamisega. Meil on tragöödia jõudnud isegi nii kaugele et osa intelligentsist (sh mõned ajaloolased) on siiani kollabaralistlikus uskumuses et siin nt stalinistlikes genotsiidides oli peamiseks süüdlaseks President Päts ainuisikuliselt :==)

Tõsi- nüüdseks oleme jõudnud niikaugele et nt üks peaministri kandidaat in spe on lapsesuiselt väitnud „et võibolla me kõike veel ei tea“ – samas unustades et ta ise esindab parteid mis eeskätt tegeleb kommunistliku okupatsiooni kuritegude kinnimätsimisega ning kolllaborantide identiteetide moonutamisega (kuritegusid vt nt http://www.communistcrimes.org/en/Database/Estonia/Estonia-Communist-Era ) –

rahvusliku teadmusruumi mürgitamisega nt parajasti ka Putin’i lakeerimisega: nt selle partei ühes häälekandjas hiljaaegu oli pealkiri „Putin ei ole nii loll et hakkab ründama Eestit“ – taevane arm milline vaimupimedus: Putin ründab Tsivilisatsiooni (parajasti sh Ukraina ning sihikult NATO ja Baltikum jne). Ja mis väga oluline silmas pidada: otsustusteoreetiliste uuringute alusel olevat ratsionaalse diktaatori parimaks strateegiaks taolises rünnakus hägusloogika kasutamine: shkõige väetimate ning süütute hävitamine (nii rahvuste kui isikute – vt nt https://uloennuste.wordpress.com/2011/08/04/letter-to-thejce/   ja Peep Varju „Eesti laste küüditamine Venemaale 14. juunil 1941 kui genotsiidi- ja sõjakuritegu“  Sihtasutus Valge Raamat, Tallinna Raamatutrükikoda, 116 lk, Tallinn 2013: http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=134869 )

Jääb üle veel lisada et au ja kiitus veelkord siinjuures meie puhul Modiano’ga paralleelsele jutustava/narratiivsele sulemeistrile nii Sofile vähemalt kolme okupatsiooniromaani eest ning prof Herbert Lindmäe’le „Suvesõda … 1941“ kaheksa/üheksa köitelise tuhandete-tuhandete lehekülgedega uurimusepopöa eest (Prof ja Sofi vist on isegi samu sissilahingute episoode Neeruti läheduses kirjeldanud kusjuures loomulikult erineva personifitseerimisega). Ambivalentsuste-ambivaletntsiga aga on nii okupatsioonis kui ka  resistance’s seotud just rahvuslike arstkondade saatused: tänuväärselt meil faktiliselt isiksustatult narratiivi vormis on seda ühe ajaloolise episoodi puhul põhjalikult käsitlenud dr Helbe Merila-Lattik „Eesti arstid 1940-1960“ Tallinn, 2000, 1200lk. Väidetavalt olla akad Lennart Meri ühes oma kirjas maininud et just niimoodi tulebki ajalugu kirjutada (kiri vist kahjuks avalikkusest kaduma läinud).

P.S.: tekst ei ole mõeldud ilukirjandusliku arvustusena vaid pelgalt FT.com ühe standardarvamuse arvustusena+.

October 13, 2014 - Posted by | Uncategorized

No comments yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: