Ülo Ennuste Economics

papers and articles in wordpress

NB! K&E 4/14 ja selle võrguversioon

Vastulööke eestikeelse/meelse rahvusliku teadmusruumi mürgitamisele ajakirja K&E 4/14 veergudelt

Jürgen Ligi lk7 nt:

„Vaimuiha (sic! üe) võiks alati olla ühtlasemalt jaotatud, seda on puudu ja teatud soppides soppides mürgitusena, mis pöördub eluvõimetuseks ja destruktsiooniks.“

Minu arust selles kontekstis destruktiivse mürgisopina on eeskätt selgelt äratuntav teaduskraadita teadusminister Ossinovski: a) kes püüab eestikeelset teadmusruumi mürgitada vene-putinoidse hämaga nagu eesti rahvusliku tohutud kaotused terroristliku veneokupatsiooni tagajärjel (tegelt hinnatavad triljonite kroonide järgus – vt nt Kalev Kukk (2005) „Majanduskaotused“ Kogumikus „Valge raamat“ + tohutud inimkapitali kaotused + siiani kestev invaliidsus okupantide poolt siia asotsiaalsete muulaste liigsest küüditamisest jne) – et need tuleb meil „ära unustada ja maha vaikida“ (Ligi sõnades); muide hiljuti Kremlist teatati et Ukraina on kah kunstlik riik mis on täiesti üles ehitatud Venemaa poolt :==) b) püüab teadusvastaselt alatult väita et kui ei toimu „äraunustamist/mahavaikimist“ siis see on suure vene rahva solvamine – seega vaat et fašism.

Muide – tõenduspõhiselt on leidnud korduvaid kinnitusi et meie rahvuslikus majanduses osalevad eestikeelsed ning venekeelsed asjalised omavad erinevaid vaimlisi käsitlusi (nt objektiivne klassikaline loogika vs subjektiivne hägusloogika) ning hoiakuid ja hirmusid/ootuseid isegi nii liberalismi kui ka turumajanduse suhtes jne – seega teaduspõhiselt oleks meie rahvusliku arengu suunamise  seisukohalt taolistest etnilise heterogeensuse faktidest möödavaatamine lausa kuritegelik (vt nt Ott, A.F. and Ennuste, U. 1996. Anxiety as a Consequence of Liberalization: an Analysis of Opinion Surveys in Estonia. – Social Science Journal, 33, 2, 149-164

(see artikkel on praeguseks sciencedirect.com arhiivis saadav ainult tasuliselt))

P.S.: muidugi arvestades valimiseelset olukorda peame mitteteadlasest Ligi’le andestama totaalse enesekriitika puudumise selles tekstis. Kuid tänuväärselt on ta oma karjerismi paljastanud PM 29.XII 14 lk 14 nt e-residentsuse efektiivsuse ümber udutades (projekt olevat viimistlemisel kuid juba käsitletav prognoosina) jne; eriti märkusega “langus Soomes” – taevane arm: Soome on meid toeotav riik, langeb soomlaste ebavõrdsus aga meil tõuseb, soomlastel GDP<GNI ja meil vastupidi sest meilt lekib tohutult finantse välismaailma käpardliku/korruptiivse rahanduspoliitika tõttu, meie inimkapital rändab jätkuvalt Soome, OECD justkui väide ettevõtte tulumaksu kahjulikkusest on tänaseks mitte enam teaduslikult  vaid rahvusvaheliselt tunnustatud bluff (vt nt FT.com 29.XII 14 Comment’it “kahekordse iiri viski” teemal mida Ligi teab ise väga hästi jne)

Elujõuetuse mürgisopis näikse olevat nt parasjagu tegutsev rahandusminister: on ju temakene meile nn “klaaslagede” teooria peamine maaletooja (vt Ligi märkust lkaaslagede kohta PM 29.XII 14 lk14) – lihtsalt rahvuslikul majandusel on klaaslagi peal ja Valitsus ei saa koos EP midagi teha – ei saa isegi eelmise ministri ilmsed apse ära siluda (nt et Venemaa kontrolli all olevad siinsed tütarfirmad maksadad siin tulumaksu alla 1% kasumist ehk subsideeritult Valitsuse poolt isegi sanktsioneerimise tingimustes – sest nt saksa firmad maksavad üle 15% :==)

Herbert Lindmäe ajajakirja 4/14 numbri võrguversioonis:

file:///C:/Users/user/14-XII%20New%20folder/Kultuur%20ja%20Elu%20-%20kultuuriajakiri.html

„Holokaust eesti rahva süükoormaks?

TEKST: HERBERT LINDMÄE
ÕIGUSTEADUSE DOKTOR, PROF EMER

Eesti keeleteadlase, filosoofiadoktori, antropoloogilise ja etnolingvistika professori, Eesti Keele Instituudi direktori, keeleajaloo ja -teaduse osakonna juhataja Urmas Sutropi ajaleheartikkel „Holokaust, kurjus ja meie” (Postimees, 28.01.2013) kehutab täit avameelsust eeldavat arutelu, mis puudutab lähiajaloos nii juutide kui ka eestlaste saatust ja suhteid.

Kogu lugupidamise juures tunnustatud keeleteadlase vastu tuleb aga tunnistada, et tema selleteemaline käsitlus jääb poolikuks, pindmiseks ja ühepoolseks ning kutsub esile nõutust, arusaamatusi ja vastakaid mõtteid.
Autor kinnitab: Mul on hea meel, et me tähistame holokausti ohvrite mälestuspäeva. Mõistagi jagame tema heameelt. Siinjuures on aga vaja täpsustada, et päevakohane jutt peaks olema mitte ainult holokaustist, vaid ka inimsusevastaste kuritegude ohvrite mälestamise päevast. Nii on vastavalt Vabariigi Valitsuse 6. augusti 2002. aasta otsusele 27. jaanuar nimetatud holokausti ja teiste inimsusevastaste kuritegude ohvrite mälestamise päevaks (27. jaanuar on Auschwitzi-Birkenau koonduslaagri vangide vabastamise mälestuspäev). …..“

Väga vastutustundeline rahvuslikult vastulause Lindmäe poolt katsetele alatult tembeldada eesti rahvast meie endi teadmusruumis meie endi teadlaste poolt lausa natsistideks – nagu see venekeelses teadmusruumis ilmselt domineerivalt näib olevat.

Samalaadne kaalukas vastuöögi „Arvamus“ lk9-15 Peep Varju poolt meie pseudoajalaste pihta kes püüavad häbiväärselt meie iseseisvuse eest võidelnud suurmehi rahvuslikus teadmusruumis moonutada paariateks: 

„ Muremõtteid meie lähiajaloost. Me ei austa kangelasi, kes on ennastohverdavalt võidelnud vaba Eesti eest“. 

Sellest näiteks lõik:

„Järgmine eesti ajaloolaste uurimistöö, mis uute avastustega vapustas eesti rahvast, oli mõned aastad hiljem Moskva arhiividest Magnus Ilmjärve poolt kogutud informatsioon sõjaeelse Eesti Vabariigi juhtidest kui riigireeturitest ja vaenuliku riigi agentidest. Konkreetselt kirjutas ta reeturiks presidendi Konstantin Pätsi. Seda fantaasiaküllast tööd kaitses autor 2004. aastal Helsingi Ülikoolis ajaloodoktori kraadile. Eestis sai töö tuntuks mitte akadeemiliste ringkondade hinnangute järgi, vaid ajalehes Postimees reklaamituna ja seejärel väga lööva pealkirjaga raamatuna „Hääletu alistumine“. Meie jaoks peaks olema oluline hinnang, mille andis rahvakirjanik, tuntud demokraat ja poliitvang Jaan Kross. Ta ei saanud vaikides jälgida käivitatud laimukampaaniat Vabariigi Presidendi institutsiooni vastu ja võttis sõna ajakirjanduses avaliku vastulausega ning mõistis hukka sellise ebaeetilise käitumise. Mõni aeg hiljem tõi asjasse selguse ajaloolane Jaak Valge, kes võttis vaevaks uurida Moskva arhiivides neidsamu dokumente, mis inspireerisid M. Ilmjärve uut ajalugu kirjutama. Ajakirjas Akadeemia avaldatud hästi argumenteeritud uurimistöös tegi J. Valge meile selgeks, et dokumentaalset tõestust väidetavale reetmisele või agenditööle pole. Samale järeldusele tuli ka juhtiv Sankt-Peterburgi  ajaloolane Rupassov. M. Ilmjärve ainsaks argumendiks jäigi tema lause: „Kui sadades dokumentides kirjutatakse ühte ja sama, siis peab see olema tõde“. Et aga seda tõde kirjutasid totaalsele valele spetsialiseeritud kommunistid, seda meie värske ajaloodoktor ei soovinud mõista. Kui me pakkusime M. Ilmjärvele võimalust osaleda avalikus diskussioonis tema avastuste teemal, siis ta loobus mõttevahetusest. Kahjuks ei suutnud magnusilmjärvelike avastuste ümberlükkamine oluliselt muuta avalikku arvamust. Ühel hilisemal avalikul küsitlusel selgus, et enam kui pooled küsitletutest usuvad tema loodud müüti hääletust alistumisest ja meie riigijuhtide reeturlikkusest. Kord lendu lastud vale Eesti riigi halvustamiseks jäigi käibele ja seda korrutavad tõe pähe siiani meie nn arvamusliidrid. Keegi neist ei anna endale aru, kuidas selline vale mürgitab meie ühiskonda ja näitab kommenteerijate endi ebakompetentsust. … “

December 29, 2014 - Posted by | Uncategorized

No comments yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: