DSc T. Tomson kirjutab

 

Eesti teaduse 100 aastat

Autorid Jüri Engelbrecht ja Erki Tammiksaar
Moto: Sajaga tippteaduse kursil – T. Tomson

Nähtavasti on tegemist Eesti Riigikantselei tellimustööga, mida tegijad on püüdnud oma vaatenurga alt täita. Vaatenurk on määratud motoga (tippteaduse kursil) ja ülesande selline püstitus on vaieldav. Seda enam, et pealkiri kehtib eesti teadusele üldse. Kõik, mis tehakse ja on  tehtud tippteaduse nimel ja -tasemel, laekub rahvusvahelise (varem –üleliidulise) teabe riiulile. Selle kasulikku tulemust tarbivad (eestkätt) suurkorporatsioonid. Eesti ühiskond ei võida tippteadusest (peale kuulsuse) eriti midagi. Õpetlik on Nokia tõusu ja languse kogemus, mis ometi oli ja on eesti ettevõtetega võrreldes peaaegu suurkorporatsioon.
Õnneks tehakse Eestis seda kilbile tõstetud tippteadust peamiselt võõra (Euroopa, varem üleliidulise) raha eest. Meile jääb tegemise rõõm, mis on muidugi ka hea. Eesti ühiskonda peaks materiaalselt huvitama rakendusteadus, mida autorid (teadlikult?) ignoreerivad. Rakendusteadus eksisteeris (vähemasti ENSV-s) ja see on ka osa Eesti teadusloost. Raamat ei peegelda kogu tõde eesti teaduse kohta.

Autorid tunnistavad (lk 9/10), et nad ei pööra palju tähelepanu ….energeetikale, metsandusele…. , lootes, et nende teaduslugu käsitavad sarja teised autorid. Mõlemad ainevallad on need, mis eesti ühiskonnas on teravdatud tähelepanu all. Tehnikateadused (lk 61–66) on nõrgalt käsitletud, peamiselt ehitusmehaanika ja materjaliteaduse seisukohalt, ometi on tehnikatoodete (masina –aparaadiehituse jne) osakaal Eesti SKP-s olulisel kohal. Vaid möödaminnes on mainitud Ilmar Öpiku ja Arvo Otsa uuritud (üleliidulise tähtsusega ) tolmpõletamise koldeid, kuid täiesti mööda on mindud konkureerivast uurimissuunast – keevkihtkolded (Hans Truu jt),  mida uuriti vaatamata TA ametimeeste ilmsele vastuseisule ja mis nüüd (arendatuna välismaal) peavad eesti põlevkivienergeetiat päästma. Keevkihikateldest pisut allpool.

Lk 66 on märgitud „Aleksei Tümanoki tulemusi desintegraatorite kasutamisel selektiivsel jahvatamisel, mis jõudsid isegi Hannoveri messile 1998. aastal“. pole sõnagi Johannes Hindist, kes desintegraatori „tehnoloogilise pooljumala“ seisusesse tõstis, sellega silikaltsiidi tehnoloogiat arendas ja mis omakorda nii Eestis kui N-liidus tervikuna tööstusharu aluseks oli. Ma ei võta seisukohta silikaltsiidi väärtuse üle ehitusmaterjalina, kuid Eesti tehnikateaduse ajalugu käsitledes ei tohiks sellest kuidagi mööda minna.
Lk 68 väidetakse, et „Esimene Eestis ehitatud arvuti M-3 hakkas KübI-s tööle 1960. aasta lõpus“. See ei olnud esimene. Esimene oli hoopis 1957-58(?) tollases tallinna Polütehnilises Instituudis Olaf Terno poolt elektrisüsteemide stabiilsuse uurimiseks ehitatud analoogarvuti. Tänapäevaks on need arvutid unustatud, aga 1960-ndate algul polnud üldsegi selge, kumb arvutustehnika haru, analoog- või numbriline arvuti, arenema hakkab.

Ma ei julge laia maailma kohta midagi väita, aga N-liidus arendas esimesena välja lineaarmootorite teooria hilisem akadeemik Aleksander Voldek, tollane TPI tööstuse elektrifitseerimise kateedri juhataja. Need vahelduvvoolumootorid pumpavad vedelmetallilist soojuskandjat aatomi- ja heliostaatidega päikeseelektrijaamades. Nende mootoritega sõidavad Jaapani üherööpmelised super-kiirrongid. Nende mootorite hilisem arendamine toimus PTI-s (sellest hiljem) Romeo Partsi ja Wolf Mežburdi juhendamisel. Muuseas, teoreetikuna A. Voldek suhtus ülekohtuselt põlastavalt varasemasse elektrimasinate spetsialisti Hans Wõrgusse, kes ometi kirjutas originaalse eestikeelse elektrimasinate õpiku ja kelle teened eesti raadiotehnika tööstuse arendamisse (RET –i direktorina) on märkimisväärsed.
Hans wõrgul oli küll USA-kogemus, kuid teaduskraadi tal ei olnud. Siin on paras küsida, kas teaduskraad teeb teadlase? Kas T. A. Edisson, kes  oli küll N-liidu TA auliige, oli teadlane? Edisson oli esimene, kes (teadusliku?) uurimis- ja arendustöö viis rühmatöö tasemele.
Lk.39 loeme „1960. aastail kujunes Eestis välja Nõukogude liidule omane ekstensiivselt laienev teadusüsteem (spetsiaalsed konstrueerimisbürood, isemajandavad ettevõtted lepinguliste tööde tegemiseks, programmkomisjonid, probleemnõukogud ja –komisjonid), mis jätkus 1970. ja 1980. aastatel“. See lõik vajaks lahtiseletamist ja hinnangut. Tekstist jääb mulje, et autorite arvates on tegu kahetsusväärse nähtusega. Kas ikka on?
Eespool viidatud „PTI“ laseb ennast lahti mõtestada kui Pirita Tee Instituut. See loodi 1958. aastal ENSV Rahvamajandusnõukogu (RMN) initsiatiivil esialgse nimetusega Elektrotehnika Teadusliku Uurimise Instituut” (ETUI, Voldek) ja peale korduvaid ümbernimetamisi (mis kogu aeg pikenesid) lõpetas see oma tegevuse kui „M. I. Kalinini nimelise tootmiskoondise Teadusliku uurimise Instituut, olles oma ~800 töötajaga ilmselt eesti suurim kompaktne teadusasutus. Selle esialgseks profiiliks oli RMN ettevõtete kitsaskohtade kõrvaldamine, nii tehnoloogia täiustamise kui ka toodete ettevalmistamise näol. Seega puhtalt rakenduslik eesmärk, kaugel tippteadusest. Aga see oli ikkagi teadustegevusele pühendatud instituut. Kõrvalproduktina osutus see Eesti tehnilise teaduskaadri taimelavaks. 1983. aastaks[1] oli see tootnud kolm tehnikateaduste doktorit ja 72 (peamiselt tehnikateaduste) kandidaati[2]. Ega need kõik PTI-sse pidama ei jäänud: paljud jätkasid kas TPI-s või TA uurimisasutustes.

Rakendusliku profiiliga, kuid rahvamajanduses olulise (ka) teadusliku uurimise instituudina ei tohiks kuidagi mööda minna Silikaatbetooni Instituudist (Hint), mille ametlik, korduvalt ümber nimetatud nimetus oli „riiklik Autoklaavse Silikaatbetooni Teadusliku Uurimise ja Projekteerimise Instituut“. 1975. aasta seisuga oli selle paljudes allasutustes 772 töötajat[3], neist 27 teaduste kandidaati.

Tekitab imestust, et rääkides TA teadussaavutustest vaikivad autorid Eesti TA erikonstrueerimisbüroost (Grossberg) Tallinnas või TA füüsikainstituudi erikonstrueerimisbüroost Tartus (Tiit?). Ilma katseseadmeid projekteerimata ja valmistamata on eksperimentaalne teadustegevus võimatu, sealhulgas ka tippteadus.. Samuti pole autorite tähelepanu pälvinud infoteenistus (raamatukogud) või teaduse kirjastustegevus, näiteks Eesti TA toimetised, mida on mitu seeriat. neist „Oil Shale“ on A-kategooria väljaanne.
Teadustegevuse juurde kuulub leiutustegevus ja selle vormistamine. Ka selles osas tuleb au anda hoopis RMN-le (Aleksander Illi?), kes sellega 1959. või 1960. aastal algust tegi, kutsudes ellu patendibüroo (esialgu PTI territooriumil).
Ajaloolise tõe huvides pidanuks pühendama pikema lõigu Eesti esimese rakendusliku instituudi – Loodusvarade Instituudi  lk 36 kurvale saatusele. Peale korduvaid ümbernimetamisi lõpetati selle tegevus 2003. aastal nimetuse „Eesti Energeetikainstituut“ all. Pikka aega oli see tuntud kui TA termo- ja Elektrofüüsika Instituut (TEFI)[4]. TEFI puuduseks oli temaatika killustatus. (Erinevail ajavahemikel) kuulusid sellese nii Läänemere uurimised (Ain Aitsam, Evald Ojaveer, muude hulgas ka noor Tarmo Soomere), kui ka energiamajanduse probleemid. Viimast uuriti küll käsumajandust silmas pidades. Palju muud nende mainitute vahel. Keevkihtkollete temaatikat püüti elus hoida viimase võimaluseni (Ants Martins); need said otsa koos instituudi likvideerimisega ja mõned aastat peale seda osutusid need kolded aktuaalseks. Keevkihtkollete uurimiste tipphetk oli 3 MW aurukatla tööstuslikud katsed 1958-62 Püssi elektrijaamas, mis toimusid ebasoodsates tingimustes: selleks, et katsekatelt töös hoida, tuli sobiv põlevkivifraktsioon käsitsi välja sõeluda ja see seiskas kogu elektrijaama. Personal kaotas oma preemiad ja polnud teadusest sugugi huvitatud. Keevkihtkollete tehnoloogia uurimine nõudnuks hoopis suuremaid kapitalimahutusi ja näide tõestab järjekordselt, et teadus ongi kallis ettevõtmine.
Vaatamata sellele, et minu märkusi kogunes arvukalt, on raamat Eesti (tipp)teadusest tervitatud. Teema on väärikas, kuid  (ajaloolastel?) tuleks tööd täiendada. Sellega on ka kiire, kuna pika N-liidu ajastu elavaid tunnistajaid on vähe järele jäänud.

21.08.2018                                          Teolan Tomson, tehnikadoktor (DSc)

[1] Научно-исследовательский Инстит ПО «ТЭЗ имени М. И. Калинина», Таллин, «Валгус», 1983.

[2] Enn Tõugu esineb nii kandidaatide kui doktorite nimekirjas.

[3] ENE, 7. köide, lk 170.

[4]  P. Tamkivi. Ühe Instituudi lugu, kirjastus Logos, Tallinn 1997.